Meil kellegil poleks oleviku ilma minevikuta ja tuleviku ilma mineviku ja olevikuta kokku. Kelle teeb meist minevik, kes jätab meie ellu mäletamiseks. Võibolla olen ma väsinud suhtekeeristest, et sellest kirjutama tulin. Ma ei räägi meeste ja naiste suhetest- inimsuhetest. Keegi solvub, kui sa telefonile ei vasta. Keegi pettub, kui sa ei jõua piisavalt palju kohtuda. Keegi pettub, kui sa peole ei tule või juua ei taha. Keegi solvub, kui sa vahepeal tahad maailmast end ära lõigata. Meil kõigil on õigus elada ja teha valikuid. Isegi kui valikuks on ``ma elan siis, kui veedan õhtu kodus blogides tuhnides mitte peol``. Meie kõigi jaoks on erinevad teed ja me ei saa kellegi teid muuta. See on sama hea, kui panna elevant tuppa elama, kuhu ta ei mahuks ning lõpuks tal hakkaks lihtsalt imelik.
On inimesi, kes jäävad mineviku, aga sa armastad neid edasi. Sind ei valda enam paanilised hood nuttes ja sõnumeid saates, kuid see inimene on su hinges ja sa oled üpriski veendunud, et ta jääbki sinna. Kuidas lakata armastamast kedagi, kes pole sulle hea. Kuidas õppida kedagi uuesti armastama. Kuidas mitte mõelda sellele ühele ja magada rahulikult. Nagu maailmas ikka on liiga palju küsimusi ning liiga vähe vastuseid. Just nagu elu on sinusoid- ülesse ja alla.
Täna sain kummalise kutse ja mõtlen selle peale sügavalt. Peretuttav avas Barcelonas, Hispaanias oma moebutiigi, pesu ja prof kosmeetika. Ütles, et õpi keel ära ja sul on kohe töö olemas. Selline pakkumine, mis lihtsalt sülle ei kuku. Võibolla peaks vahepeal siit ära olema, et kogu maailm maha rahuneks ja ma kaoks vaateväljast ( oi kuidas ma seda igatsen ).
Enne kõike on vaja täita jõululubadused iseenda jaoks. Ja kevadel ehk tõesti põrutada veidikeseks ära. Põrutada oma uusi unistusi püüdma.
One life, one love...maybe two
No comments:
Post a Comment
Mõtlen ja ütlen...