Tühjaks imetud konservikarp ja potensiaalne mees

Igal päeval ärgates lubad endale, et vasti tulevad rahulikumad ajad ja saab lugeda ärgates kohvi kõrvale raamatut. Vaadata aknast mööduvaid inimesi ja mõtiskleda end tänasesse päeva. Kuid see on justkui iseendale valetamine nagu see, et ikka ja jälle sa tahad teha minevikuga lõpparve. Nüüd tuleb see osa, kus rääkida elust-olust-mehest-suhetest. Mida teha siis eksidega? Nii palju, kui on inimesi on erinevaid lahendusi. Jääda tühjale konservikarbile koera kombel viimast tükikest otsima kuni tallumisest saab kõri mulguni ja sul okse maitse suus ütled: ``nüüd on minu jaoks kõik.`` ( kui palju seda iseendale öelda saab ja ikka käituda täiesti vastupidi ) Kas on võimalik lõpetada kellegi armastamist, kes ei vääri sinu armastust ja poolehoidu? Miks me naised, nii nõrgad oleme meeste ees tihtipeale. Nad saadavad korda sigadusi, me andestame. Nad suhtuvad sinusse, kui lükata-tõmmata ja me ootame jälle millal keegi seda teeks. Kui tähelepanelikult me peaksime valima oma esimest armastust, sest esimesed asjad elus jäävad eluks ajaks meie jaoks esimesteks. Ja neid teisi ja kolmandaid on edaspidi raske välja valida. Kummitama jäävad kõik need ühised pühapäevad, kodu remontimised, jõulud kuuse juures, ühised toidud, laulud, kohad ja hetked. Mina olen hakanud uskuma, et ainult väga tugevad ja küpsed ( väga vabad ) naised suudavad kõigisse esimestesse ning kõigisse esimestesse mälestustesse suhtuda kergusega. ``Oli, ilus oli, nüüd enam ei ole ja ma võin leida veel paremaid mälestusi ja hetki.`` Mul on meeletult suur austus nende naiste vastu ja ma annaksin kõik, et olla nende moodi. Ma võin olla superhüper positiiv elus, karjääriredelil-edasi pürgimisel ja kaugele jõudmisel, aga suhete loomine on mu nõrgim lüli. Kui ühele naisele on antud nii palju armastust, nii palju headust, sinisilmust ikka ja jälle uskuda, pigistada teatud asjade ning reaalsuse ees silm kinni. Kuidas saab nii palju asju olla ühes inimeses.

Mis kõige teravam selle juures on see, et ükskõik, kui palju me sooviksime mõistuses endale ette kirjutada ``einoh ma ei vajagi seda suhet, ma ei vaja isegi selle inimese nägu, ma ei vaja üldse teda ja ma ei vaja kellegi embuses ärgata või kelleltki pai saada`` siis me jääme lõpuks nende tunnetega kaotuses. Fakt on see, me kõik vajame kedagi enda kõrvale. Me ei ole loodud üksi eksisteerima, me ei ole sündinud siia eesmärgiga mitte kogeda vastassugupoolt ja armastust. Lisaks sellele, et oma elu vormida parimaks, mis me suudame saavutuste näol on meile antud kaasa vajadus olla kellegi jaoks see -üks ja ainus-. Ja alateadvuses saadab see tunne meid hommikust õhtuni. Me vaatame potensiaalseid mehi enda kõrvale poes, tänaval, parklas, tööl. Kas tal on piisavalt raha, et meile kodu luua, et lastel oleks kõik, kas tal on piisavalt omadusi, et teha minust maailma õnnelikum naine ning mind üle valada armastuse ja kõige muuga, mis üks naine väärib. Ja just see pidev jälgimine ajab meid tegelikult hulluks. Sest me aina otsime ja otsime. Selles otsimise kaoses me võime ära unustada, kes me tegelikult oleme. Me praagime välja parimad ja vaatame kuhu edasi. Ja kui me oleme saanud oma unistuste elu võime märgata, et suures otsingus me ei tea enam ise kes oleme. Ja võibolla sellepärast puruneb ka palju suhteid. Algus on sile, sile tee, ei ole jääd maas- me ei saa libastuda ja kukkuda. Kuid siis võib külmaks minna ning jää tekkida, maha võib sadada vihm ja me võime komistada. Komistamised onju elu paratamatu osa ja lubatud, kuid oluline on komistamistest ülesse kerkida ja veel paremana-tugevamana, kui me seda enne olime.

Kas me võiksime jääda lõpuni tugevaks, olla oma meelerahus ja kindlates põhimõtetes. Öelda õigetel hetkedel ``ei`` ja hiljem mitte kunagi seda kahetseda. Kas me võiksime ka üksi olla õnnelikud. Kas me võiksime...

Kärt Johanson & Tõnis Mägi - Deja Vu

Tere ilusat hommikut, päike paistab ja taevas on mõnusalt tumedam. Väsimus poeb silmast välja, sest jälle on taga meeletult palju tööd, trenni, loomingut. Kõike, mis ühte ideaalsesse ellu mahtuma peab. Või siiski miskit on puudu.

Lugemist:
http://www.ohmygossip.ee/articles/16933-noor-disainer-tuuli-maeemat-kuidas-ma-joudsin-oma-unistuste-planeedile?locale=et

Minu siiras soov sellega anda inimestele tõeliselt palju jõudu ja tahtmist pürgida kaugele, välja mõelda oma unistused ja need ellu viia. Mina ei tunne ennast veel kindlalt oma unistustega, kuid algus on kaua aega tagasi tehtud ja nüüd on soov vaid edasi-edasi liikuda.

Üks pesu jõudis Tartumaale ja sain ainult positiivset tagasisidet, tunne oli siiralt hea.

Imelikul moel jääb inimesel alati elus midagi puudu. Saavutab selle, mida tahtis ja leiab kohe järgmise, mida tahaks. Nii see elu läheb ainult tahtmine-tahtmise järel. Kuid nii lihtsad soovid. Tulla koju ja öelda kellegile ``Tere kallis``, kellegile suppi soendada ja teed keeta. Koos voodis muusikat kuulata ja enne uinumist rääkida kõige ebaolulisematest asjadest. Nii lihtsad soovid, kuid keerulised keerdkäigud.

Meie elu on nagu pikamaa maraton. Igaüks valib teekonna ise, pikkuse ning tingimused. Isegi riietus tuleb valida hoolikalt, et kõik toimiks laitmatult. Kelle kõrval sa jooksma hakkad, kas jõuad üksi lõpuni, võtad kaasa sõbra-sõbranna või leiad teepealt juhuslikult kaaslase. Mõned annavad poole peal alla. Mõned puhkavad vahepeal ja jätkavad siis. Ühed läbivad oma teekonna kiiremas tempos, teised aeglasemalt. Pikal teekonnal saad aru õigetest liitlastest enda kõrval. Kes jõuab oma lõpujooneni, kes ei. Aga algus, teekond ning kiirus on meie valida.

Tehke siis ikka hoolikad valikud. :)

Parimat aastat kõigile, mis ma soovida oskan!

Kuidas algas Teie aasta? Huvitav oleks teada, kuigi alles kolmas jaanuar käes. Kõik horoskoobid panevad mul täie tahtega täppi- algab väga töine ja ambitsioonikas aasta. Selja taha tuleb jätta kõik tühised ja vähem tühised suhted ning keskenduda iseendale. Tööpakkumine Pariisi, Soome, õpingud, edumeelsed arengud siin, tunnen järsku, et maailm on mu ees valla, kuid valikuid teha on nii raske.

Mida kuulata, südant või mõistust, parimat sõbrannat või head sõpra, kassi karjumist või muusika mängimist...

Ma olen hakanud usaldama oma sisetunnet, sest ta annab mulle viimasel ajal paganama õigeid vastuseid ja teeotsi. Hetkel on ta vait, aga varsti teeb jälle häält, ma tean seda.

Loomingust nii palju... pesu tellimused aina kuhjuvad, uus kollektsioon- see hoiab üleval, püsti, ööd ja päevad, hommikud ja õhtud- tähtsust pole. Ja kui silma kisub lõpuks väsimusest magus uni tuleb võtta punane karvakera kaissu ja unne suigatada, et uus ilus päev jõuaks saabuda.

Täis rõõmu, energiat, teotahet ja soove- jah just selline uus aasta. Kõik, mida ma vajan ( tähendab leiaks selle õige platsi endale, kus juuri hakata koguma ).