Uus kapisein, uus arvutinurk, mu kõigekallim aare, mu pelgulinn ja mu õhtu.
Pluus 
Kui elu on üks suur tee, kus on palju teid, mida valida siis mina olen just praegu ühest nende otsast. Ma tean vaid seda, et olen armunud üksiolekusse. Üksinda trennis käimised, üksi turudel kondamised, üksi poes käimised, üksi jalutamised, üksi magamised- see on lihtsalt parimatest parim viis leida iseennast, mida ma veel teinud pole. Mind hämmastab, et sellisest asjast avalikult kirjutan. Ma ei suuda valida, valida mida elus tegema peaksin. Teelahkmeid, mis tunduvad ahvatlevad on nii meeletult. Paar asja on kindlad, mida tegema pean- aga muu, ma ei tea. Või saata pikalt kõik ja minnagi ära. Tunnen, et ei suuda teha enam seda, mida siiani teinud olen. Ei suuda isegi disainida enam. Isegi, kui Elu24 kommentaarid või miski muu ei löönud mind rivist välja siis hetkel olen kohas, kus ei tea kas olen piisavalt hea, et jätkata. Mind rebib katki see, et tahaksin olla kuskil muus etapis, palju kaugemal, ma olen superiseendapiitsutaja, kunagi pole ma piisavalt hea enda jaoks. Isegi puhkehetkedel, neil ainsatel vabadel päevadel mõtlen sellele, kuidas elu korraldada nii, et saaks veel rohkem ära teha. Ja selle kõigega- pideva ajutööga ma olen viinud oma tervise sinnamaani, et ei saagi aru, mis minuga toimub. See möödub, möödub- kõik möödub. Ühes sarjas öeldi: ``Kui tunned valu, tea et jääd ellu.`` Mõtlesin hetke ja päris hea lause. Aga praegu ei õnnestu, ei õnnestu miski, selle aastaga on nii palju ära tehtud et paha hakkab ( aga ikkagi nii vähe ). Sügis tuleb, tuleb ja aastalõpp ei olegi kaugel. Kui mul oli plaanis jõulude ajal saavutada rahu terve maailmaga ( sest iseendaga ma tahaks selle varem teha ) ning lõpetada ringijooksmised, istuda kamina ette ja mõelda kõigele, mis aasta toonud ja viinud on, neile inimestele kes on mu elust läbi käinud ja inimesed, kes on kinkinud mälestusi- siis ma ei jõua enam oodata, ma tahaks seda kohe teha. Aga ma tean, et tuleb leida jaksu, et veel sügisest läbi kõndida ja siis juba istuda ja mäletada.
Kui ükski arst ei leia, et sul midagi viga ei ole siis tuleb vist hakata mõtlema, et asi peitub kuskil mujal. Teisel tasandil. Aga, kui sa lähed arsti juurde- sulle tehakse analüüsid, uuringud ja saad teada, mis viga on. Siis seda ei anna ju võrrelda sellega, kui pead hakkama oma hinges ja peas kaevama ning otsima kuhu koer maetud on. Üks on selge- me ei saa kedagi teist armastada, kui armastame kuskilt veel kedagi. Me ei saa ja meil ei ole õigust tekitada uuesti mälestusi, kui me ei suuda lakata mõtlemast vanadele. Kui normaalne on see, et täna laupäeval ma suutsin ikka veel korraks peatuda ja hakata mõtlema sellele milline laupäev oli aasta tagasi. Ja täiesti hämmastav on see, et ma isegi mäletan mingeid lauseid ja hetki mingis ajahetkes, ja teatud pisiasju, lõhnu ja olekuid. Ja minus elavad ikka veel need samad emotsioonid ja tunded ning seda kirjutades minus toimub miski. Kas me peame tegema tööd selleks, et kustutada vana. Kui seda ei suuda keegi teine teha siis peame siiski ju ise enda kallal vaeva nägema. Mismoodi kustutada mälestusi, mis iga olevikus oldud ja tulevikus ärgatud päevaga elavduvad ja elavad sinus veel erksamalt edasi.
Aitab, liiga palju on öeldud.
Mu esimene lugu sai ka valmis, ma ei ole rahul ( see olen ju mina ) ja ma isegi ei tea kas olen piisavalt hea, et sellega jätkata, aga eks näis.
Huvitav kas sa tunned sama, mis mina?
No comments:
Post a Comment
Mõtlen ja ütlen...