``Kirega on meil pealtnäha kehvad lood. Emotsioonid pakitsevad eestlasel sügaval hinges nagu magma vulkaanis, mille kuumast südamest annab tavaliselt märku vaid tipust tõusev toss. Rahvuse ühiseks perekonnanimeks võib vabalt võtta Jahe, vaheldumisi Külmaga. Isegi naabrid patsutavad meid sõbraliku irooniaga õlale, rääkides gorjatšije estonskije parnie`test. Kuid pigem on see pealispind. Eestlast silmas pidades ei mõtle me niivõrd kirest, kui võimsast tundest kahe inimese vahel või saatuslikust külgetõmbest, vaid pigem ellusuhtumisest. Kirg Eesti moodi tähistab täielikku pühendumist oma tööle, hobile või hoolealustele. Ja selles mõttes pole eestlikul kirel häda midagi. ``
-Tiina Kruus, ajakirja Pulss toimetaja.

_______________________________________________________

Varsti lähevad teemad huvitavamaks!

Täna juhtus midagi imeliku. Ma kõndisin hommikul tööle. Enne seda... Ma olin just saanud valmis uue vaimusünnitise, mida selga visata kevadeks- noh lubati ju pluss üks. See hommik oli imelik igas mõttes... väljas sadas lund, paksu laia lund ja tuiskas, mul oli kiire- nii meeletult kiire, ma jõudsin vaid kohvi panna tilkuma- haarata inglitassi ja lasta veel väike rasvarull, kes vajab dieeti aeda jooksma, et ta saaks rahus oma päeva edasi sisustada. Ma mõtlesin, et mu punane tutimüts lendab kaugustesse- ikka tõsine tuulepoiss oli. Ma lülitasin sisse oma väikse roosa masina, et hakata kuulama sealt edasi, kus eile õhtul pooleli jäi. Muide.. ma teadsin täpselt, kust mul pooleli jäi ja mida oodata. Aga tuli hoopis laul sõnadega... ``Mul on hea meel, kui oled õnnelik, kui see keegi tekitab sinus sama tunde nagu sina minus, siis on sul enam kui vedanud. Ma luban, et sulle on igavesti koht minu südames, sa võid mu jätta, mu unustada või oma elust välja visata, aga ma mäletan meid igavesti .
Anna mulle andeks , et ma armastan sind .`` Ja ma mõtlesin nende sõnade üle vähemalt järgmise tunni, kui mitte kaks. Ma ei pea siinkohal silmas üldse neid suhteid, mis on lõppenud või meest ja naist. Ükskõik, mis suhtes elus. Koeraga, kassiga, hamstriga, väsinud kingapaariga, emaga, vennaga, isaga... see on lõputu loetelu. Etapp, kus sa oled nii paika loksunud, et sul on korraga tunded -mul on valus, ma igatsen, ma tahan tagasi seda mis oli, ma tahan et kõik oleks jälle nii, ma ei harju uuega eieieiei üldse ei harju AGA ma tahan, et ta oleks õnnelik nüüd, kus ta on seal või sellega või hoopis nii. Ma tahan, et ta jälle oleks rahul, kui tal oli minuga halb, olgu, las läks siis uuele põllule paremat kaeru otsima, küll mina ka seda ühel päeval teen ja mul see õnnestub. Seniks head teed- siin on ka kübeke mängus vist ``andestamise kunsti``. Kui korduvalt mitu ja mitu neid raamatuid loetud on- asju analüüsitud ja läbi töötatud nii peas, kui südames- ikka täiesti roheline selles. Aga pole hullu, ma tunnen, et hea algus on tehtud ja asjad hakkavad tööle minema, see on hea- isegi väga hea. Sulle peab minema korda nii kuramuse palju oma iseenda rahulolu oma igapäevastes tegemistes ja üksikutes hetkedes, iseenda õnn ja elus edasijõudmine, aga ka selle või kelle, kellegi või millegi, kes otsustas, et tal on uues kohas parem. Meil kõigil on elus õigus teha valikuid, mis meile parem on ja puudub õigus tegelikult kriitikaks- seda võib teha laiemas ringis oma peas ehk.

Kurat võtaks naeratada on nii hea- uskumatult hea, naeratamise kunst, naeratuse jõud, naeratuse vägi!

Vanad kuldsed sõnad- armastust, hoolivust ahjaa midagi tahtsin veel öelda, midagi nagu veel... jah armastust

Täna mõtlesin ka sügavalt sellele, kuidas mu kollektsioon on sellel suurel ja päris moelaval... naeratasin nii kaua, kuni minult küsiti: `` Mis nüüd?`` Ah tead lihtsalt, mõtlesin millegile, millest olen unistanud sellest peale, kui olin nii väike, et mulle peale astuti, aga juba unistused paigas olid.

Armastus esimesest silmapilgust....

Tõepõhi on all!                     

Väike ebareaalne lõik mu elust

``Pühapäeva õhtu. Möödas on palju sagimist päevas, mõnus perekondlik õhtusöök, möllan metsas koeraga, väljas sajab laia lund, kõrvus kohiseb regina spektor oma maheda hääle ja eluliste teemadega lauludes. Järsku tunnen, et nüüd on aeg. Sellest on kuus kuud möödas, umbes kuus kuud, kui viimati pintsli kätte võtsin ja värvidega mängima hakkasin. Ma mõtlen hetkekeks... mis oleks see, mida tahaksin nende värvidega teha, mul tulevad pähe sõnad - vägi, naine, õnnelik, rahul, saanud mis tahab-palju tahaks veel, vägi- . Koer väsib... okei halastan talle, lihtsalt ta sai pontsikut laua ääres ja ta on piisavalt rasvarull, et võiks liikuma hakata, täna pääsed siis. Koju jõudes on juba silmeees see lõuendi suurus, mida mul vaja on. Murdes väsimust ja haiglast olekut lähen selle järgi. Poes satun jälle ahastusse noppides veel igasugugu ebavajalike asju peale lõuendi. ( Vahepeal veedan tunnikese beebileti vahel ja satun ahastusse ). Kassas tahaksin jälle küsida müüjalt ``Äkki te lõite midagi topelt, see summa on ebareaalne.``- muide seda tahaks teha viimasel ajal juba liiga tihti!`` Koju jõudes panen taustaks raadio 2 saate Jazzitup ja Sinu saade- muide need on iga pühapäeva õhtul ja ma soovitan neid! Inimesed postitavad oma mõtteid ja vahepalaks on nii mõnus muusika- ideaalne loometöö taustaks! Niisiis ma teen alusjoonise, aga sellega ma pikalt ei venita- neid ma ei armasta. Saan kätte musta ja punase ja mäng võib alata! Mõne hetke pärast ma leian, et ma olen valmis saanud elulahedaima kleidi ühele naisele ja ma olen juba kätte saanud õlivärvid ja ma olen ise juba käed sees asjas. Ja ma teeks nüüd pausi- neid tundeid pole võimalik kirjeldada! Ma üritan igaltpoolt saada ümberringi kiitust, sest ma ise olen nii kuramuse rahul- klassika, kõik on uimased ja keegi ei vaevu vaatamagi- selge, säran ise siis! Ma suudan ära rikkuda uue köögimööbli, õmblusmasina jneeejnee- kõik on värvine- suure sõja peale luban teha keldrisse töötoa endale! Aga miski ei riku seda õnnetunnet minus, mis valitseb selle maaliga seoses. Ma suutsin isegi Seks&Linna 6est osast ühe vaadata, et see maal valmis teha- ja see oli seda väärt. Maailm peatub jälle ja olen mina. Kõik muutub minu jaoks jälle turvaliseks ja soojaks. Ma ei ole üksi, ei ma ei ole üksi. Loomingupott on täna öösel eriti suur... jõuan voodisse peale kahte ja ikka jooksevad ees pitsist kapuutsid, satsid, pärlid, traadid, pintslid, kingad, pesud, kleidid. Ma ei saa und, vaid tunniks vajuvad mu silmad kinni, et ärgata jälle ja nüüd olla siin. Ma ei saa enam und... mind on miski haaranud, kas see on elu ise või inspiratsioon, mis ei lõppegi. Ma kuulan head muusikat, see läheb järjest paremaks, mul tekib uus ahastus ja ma ütlen kõvasti ``kurat võttaks, kuidas keegi nii head muusikat teeb.`` Hetkeks peatun, vaatan käsi, pooleldi ikka siniseõlivärvised, saan aru, et olen inimene, vabandust, tahtsin öelda teine inimene. Südamerahuga võin öelda, et veel aasta-poolteist või kaks tagasi võis mind tunda ära pikkade juuksepikenduste, 16mm liste ripsmepikenduste- topelt kristallidega ja kassiküünistega- ja nüüd katavad mu käsi õlivärvid, ma ei mäleta millal viimati võtsin appi selle targa abilise make upi katvaks vigu, aga oota äkki mind ei huvitagi enam vead? Äkki see ongi juhtunud? Äkki ma olen leidnud tõelise. Äkki ma olen leidnud mina enda. Äkki on tore, et on inimesi kellega on mälestusi- isegi kui need on kurvad, tahaks neid tagasi, aga need on nii kuramuse ilusad! Mälestused.... mmmmmm. Äkki nad mehed jooksevadki ära valel ajal ja äkki saabki olla miski muu minu elukaaslane, kui naise vastand mees. Kell on natukene hüpanud üle üheksa hommikul, mul on raske naasta reaalsesse ellu, varsti pean seda tegema. Koer jäi minust teki all magama, ma arvan, et õige aeg on talle meelde tuletada, et tal on teine dieedi päev ja minna vaatama, mis loodus ööga teinud on. Võibolla on aeg pontsikutega ümber saanud meie mõlema jaoks ja mõistlik oleks meil koos dieeti alustada- koos on ikka lihtsam ju!``



``How Beautiful``
Maal millesse on investeeritud kilodega õliakrüülvärvi ja tuhat kg tundeid.

 

PRESENT

Ma armastan reede õhtuid. Ainuüksi sellepärast, et maailm möllab, aga mina tõmbun nurka ja saan oma asja nokitseda. Hetkeks on kadunud kohustused ja ringi jooksmised.

MY world

 

 Esimesed valmis asjad:)

Tahtsin lihtsalt mainida, et soovitan kõigil oma unistused ellu viia- ükskõik, mis hinna või ohverdustega. Tunne, mis vastu kiirgab on meeletult soe ja hea!

Kuna video on liiga suur viimasest esinemisest panen mõned pildid!

Esimene show seljataga, varsti ka üleval siin video, pilte saab vaadata faceboogi lehelt maarmastansedamidateen.
Aitäh kõigile ja põnevusega teen tööd juba uueks esinemiseks!

Nüüd ma tean, mis tähendab, kui niidirullid järjest otsa saavad või kui statoili kohv külmaks läheb. Nüüd tean, mis tähendab, kui tahaks õmblusmasina aknast välja visata, sest ta ei suuda perfektset tööd teha. Tean, mis tunne on siis, kui ei jõua nädalaid näha inimesi ja viibida reaalses maailmas. Olen õppinud mitte alla andmast ka siis, kui oled juba istunud õmblusmasina taga üle viie tunni. Tean, mis tähendab näha sihti silme ees! Olen leidnud oma tee, nutnud, stressanud, alla andnud, uuesti kätte võtnud, eelarvet lõhki tõmmanud, magamata öid tundnud liiga palju ning nüüd olen õnnelik- see on valmis! Mu esimene suure arvuliste komplektidega kollektsioon- kokku 12 komplekti. Moedepoo 2012 finaaliks on plaan kujundada ümber veidikene seda,mis kohe kohe lavadele jõuab ning lisada juurde palju asju.

Selle ma kirjutasin paar päeva tagasi, ma eksisin, see kollektsioon ei olnud valmis. Nüüd kui vegeteerin siin teine battery lahti keeratud saan täpselt aru kõigest. Pea ei seleta enam täpselt kõike, sest seljataga on üle 48 tunni õmblemist ( iga minut on absoluutselt väärt seda ). Ma olen nii kuramuse õnnelik! Kõik ei ole perfektselt, aga ma võin öelda, et see on imeline tunne, kui su aastate-aastate soojalt hoitud soovid ja unistused on järsku täitunud.

Aitäh kõigile, kes kasvõi imepisikesel moel mulle abiks oli!!

Algus on tehtud ja pikk tee on veel ees, arenemisruum on üüratu ja plaane, mida edasi veel korda saata on meeletult!