Seisin seal bussiterminalis ja ootasin jälle hiiglama kaua bussi. Aga need olid väärtuslikud pikad minutid! Esiteks märkasin meest, ta oli lihtsalt ülimalt viisakalt riides- valge triiksärk, valged püksid, valged kingad. Aga tal oli NAEL käes! Nagu jah... nael. Ja ta käis täiesti seosetult ühte ringi mööda. Ma julgesin teda passida- sõnaotseses mõttes passida kuni õudne hakkas. Õudne hakkas, sest ta rääkis kellegiga ja näitas kellegile midagi, aga seda inimest ei olnud! Ja ma hakkasin paratamatult mõtlema selle peale, kui õudne, et meie hulgas ongi selliseid inimesi ja mitte vähe. Mitte, et ma mõistaks neid inimesi hukka, mul on siiralt kahju vaimselt haigetest inimestest ja sooviks neid aidata, aga miks nad meie hulgas on. Ma suutsin päris kiirelt mõelda võimalused läbi, mis ta selle naelaga nt teha võiks, kui ta märkaks, et see keegi on kuskil mujal. Ja nii me ei saagi kunagi kindel olla tegelikult millal meie kõrval seisval inimesel katus ära flippib ja ta kujutab nt ette, et sa oled lõvi kellega võidelda või elevant kelle selga hüpata.
Järgmiseks... oli noor paar, no väga noor, a la 15-16. Lihtsalt üli korralikult riides jälle, kõik firmakad ja puha. Aga tsikk istus maas! Nagu maas! Teate küll, peatuses on need äärepostid ja no maas on kivid ja mustus ja räpasus- aga ta istus maas, lebotas lihtsalt. Okei, vaba maa, kõik võivad teha, mis tahavad. Aga mis noorhärra sa oled, kui sa lased oma preilil bussiterminalis MAAS istuda. Ja ma ei olnud üldse ainus, kes natukene imelikult jälgis.
Ooojaaa no kolmandaks. Mind tabas kerge paanikahoog. Ma olin väljunud selleks, et teha kiirelt ära vajalikud tegemised, st. et ma ei olnud viitsinud end meikida, lükanud ette vaid prillid, juuksed föönitanud, punased mantli ja lillad kummarid. Lootusega, et no nii ikka ükski tuttav mind ära ei tunne, sest täna polnud päev `` tahan suhelda ja vastata, kuidas mul läheb``. Aga sellest ei piisanud, sest noored piigad mõtlesid ikka, et kihvt on mind vahtida, näidata näpuga ja sosistada. Vot asi millega ma ei tahagi harjuda- et mind ära tuntakse. Ausalt. Mul on vähemalt üks päev- VÄHEMALT üks päev nädalas, mis on minu jaoks sinine päev ja ma tahan olla dressides ja end tunda nagu karu koopas. Ja ma ei kavatsegi seda muuta, never ever päriselt. See on lihtsalt liiga hea. Vahet ei ole kas see sinine päev on neljapäev, esmaspäev ise või laupäev, aga ta on ja jääb.
Külalised- Kõik saab korda ( jah saab küll! )
Nüüd siis olen seotud jällegi 3 aastat kooliga, alustan õpinguid millegi alal, mis mind tõsiselt huvitab. Tekstiilitöö. Lisaks praktika, appi ma juba kujutan ette seda, see saab kihvt olema- juba ootan. Lihtsalt mingi uus algus, see kõlab nii hästi. Elugraafiku paika seadmine läheb küll keeruliseks, aga loeb ju tahe ja soov! Sest järgmine kuu tahaks alustada ka enda remontimist- st. palju trenni, trenni, trenni. Siis veel ripsmed ja salong. Ahhh kriipi, elu läheb jälle ägedaks:) Vitamiinipurgid riiulisse ja läks!
Viimasel ajal olen hakanud ka vaaritama jälle, no ülim tunne on süüa teha- see on ikka nii minu teema.
Eile tegin kukeseenepada ja kuldseid kartulaaaaaid.
Kukeseenepaja sisse läks siis suvikõrvits, sibul muidugi, tomat, kukeseened ja paljuuu maitseaineid.
Täna läks siis käiku pastamaterjal. Pasta kastmesse läks sibul, hakkliha, ürtidega tomatipasta, tomat ja maitseaineeeed. Lisaks öko täisterapenned koos juustuga, mmm kui hea see oli!
Ja siis veel õunakook koos kibuvitsadega! Kastmeks vaniljekaste ja kõrvale hea kohvi!
Ja pärast sellist lõunat võis tööle minna hea tundega! Tööl läheb aina mõnusamaks, ma lihtsalt armastan seda tööd no tegelt ka. Oktoobrist läheb veel ulmelahedaks, ootan!
Tervisemoos! Kibuvitsamoos meega- megakogus c vitamiini!
Ja siis ootas garfield kodus
Ja siis lihtsalt mõnusad hetked
Hetked vihmas
Armastus päästab maailma, jah päästab küll
Ja vahel päästavad ka visandid
Ma olen hämmastavalt palju oma elust teile nüüd jaganud ja aeg on vaadata, mis uuel päeval pakkuda on.
Olge mõnusad
Kuuluud-Mida sa tahad
No comments:
Post a Comment
Mõtlen ja ütlen...