I äm Bäkk!

 

Jah just nimelt nagu pealkirjas... ma olen tagasi. See oli nii ammu, kui ma olin siin nendel põhjustel, millega nüüd olen. Tunne on hea- vapustav! Igakord, kui jälle kätte haaran uue kangameetri lööb minus tuluke põlema ja ma saan aru- see on ikka päris õige. Kindlasti mängib selles ka oma osa see, et kui hinges on armastus saad kõigega hakkama. Just see üks imeline inimene andis mulle uuesti kogu jõu ja tahtmise alustada. Siin ma olen- oma uute unistuste, fantaasiate ja tegudega.

Eile täitus minu pisike unistus, mu tooted jõudsid päris poodi- nagu päris noh...

Telliskivi loomelinnakus pood nimega Keep telliskivi 60A. Nüüd siis on võimalik kõigil minna, oma käega katsuda ja osta. Lisaks olen ma väga õnnelik-tänulik, et nii palju uusi liikmeid mu lehel on. See annab veel enam tahtmist juurde:)



Pildid siis sellest, mida poest leida võite

Ma olen võlgu ühe sissekande põhjustest, miks olen hüljanud kogu loomingu. See tuleb, siis kui on aeg. Lühidalt öeldes- panen kogu loomingu oma isikliku ellu.

Küsisin endalt mitu korda peale nende tundmustele jõudmist kas ma kirjutan sellest siia. Alguses mõtlesin, et räägin vaid ühele. Siis sain aru, et äkki ma saan kedagi veel aidata.

Võibolla inimene peab jõudma kõige porisemasse kraavi, et saada aru mismoodi seda elukest oleks õige elada ja sellesse suhtuda. Minu pori jõudis ka kätte. See,et ma nüüd sellises seisus olen- kuidas nüüd kirjeldada. Hetkel kogu mu keha iiveldab sellest, et sõin just rämpsu sisse ning liiga hilja andis mu keha mõista, millist kahju nii endale teen. Mu keha on haige! Sõnaotseses mõttes haige! Kõige labasemast viirusest/külmetusest/gripist on saanud üleüldine haigus. Ma ei tohiks seda nii nimetada ja kurja kaasa tõmmata, aga ausus maksab ka ju elus midagi siiski. Ma olen nädal aega vaakunud seisundis `` tahan hingata, tahan neelata, tahan et kraadiklaas oleks külmem, tahan et kõrvus ei kohiseks ja põsed ei valutaks ja et mu nägu meenutaks inimest.`` Iga teine määratleks seda, kui tavalist külmetust. Muide. Ma tundsin seda,et midagi on väga valesti ka siis, kui eelmine nädal mu töökaaslane ( meessoost ) julges mulle öelda- ma pole näind iial sind nii valgena näost. - kurat mehed ju ei valeta ilmselgelt selliste asjade puhul.
Täna hakkas mind huvitama mille kuradi pärast nüüd see minuga toimub. ( kunagi pole ``õnnistatud`` mind kõrgete palavikude või pikkade haigustega nagu praegu ) Ma ei usu tavalisse haigestumisesse, no ei usu. Kuidas ma siis olin võimeline töötama mingil ajal ööpäeva ringselt, veel hiljaaegu jooksma trenni ja töö vahet hommikust õhtuni- ja nüüd äkki siruli. No siin on mingi kala peidus. Hakkasin siis kronoloogiliselt lappama läbi eelnevaid nädalaid. Ja ennäe imet. Saingi vastused. Mu elus oli viimaseid nädalaid nii palju negatiivsust. Suhteprobleemid, valetamised, reetmised, hoolimatused, endast energia välja pumpamine. Jah, mind ei ole teinud haigeks Eesti kliima ja lumi vaid inimesed. Keda siis süüdistada... kallist iseennast muidugi. Ise ma ju lasin selle saasta enda ligi ja nüüd siis pean niimodi maksma. Asi pole isegi selles. Asi on hoopis selles, et ma tunnen, et see paks ja must pori milles ujun teeb mind paremaks. See ``kogu mu keha valutab`` seisund paneb mind elupilti ümber maalima.
Miks ma söön sisse mingeid aineid, kui võiksin valida midagi, mille eest mu keha tänaks. Vahetada välja nisu jahu spelta jahu vastu, kohvi rohelise tee vastu, sepik leiva vastu jne. Vahetada välja halvad inimesed heade vastu. Kuulata rahuliku muusikat, juua ingveri teed, vaadata Siberi dokumentaalfilmi, võtta jooga päevakorda. Muuta oma elupilti. Olla rahulik- RAHULIK! Mitte ärrituda tühiste inimeste peale. Mitte teha ületunde. Lihtsalt armastada iseennast! See on seisund, mis võiks olla tulevikulootus igaleühele.

Ja veel ma tänan meie superarmast tervishoiusüsteemi- ma olen haiguslehetu. Pikk jutt, sitt jutt- enivei, meil on hooliv riik:)

Mul on peale iseenda armastuse veel üks pisike, kuid päris suur soov. Mis oleks, kui hakkaks kõik õnnelikuks? Mitte võltsnaertuse ja häppifeissidega vaid- meelerahus tasakaalukaks?

Minu laupäev.


Uus kapisein, uus arvutinurk, mu kõigekallim aare, mu pelgulinn ja mu õhtu.

 Pluus 

Õhtusöök pere ja kaminaga




Kui elu on üks suur tee, kus on palju teid, mida valida siis mina olen just praegu ühest nende otsast. Ma tean vaid seda, et olen armunud üksiolekusse. Üksinda trennis käimised, üksi turudel kondamised, üksi poes käimised, üksi jalutamised, üksi magamised- see on lihtsalt parimatest parim viis leida iseennast, mida ma veel teinud pole. Mind hämmastab, et sellisest asjast avalikult kirjutan. Ma ei suuda valida, valida mida elus tegema peaksin. Teelahkmeid, mis tunduvad ahvatlevad on nii meeletult. Paar asja on kindlad, mida tegema pean- aga muu, ma ei tea. Või saata pikalt kõik ja minnagi ära. Tunnen, et ei suuda teha enam seda, mida siiani teinud olen. Ei suuda isegi disainida enam. Isegi, kui Elu24 kommentaarid või miski muu ei löönud mind rivist välja siis hetkel olen kohas, kus ei tea kas olen piisavalt hea, et jätkata. Mind rebib katki see, et tahaksin olla kuskil muus etapis, palju kaugemal, ma olen superiseendapiitsutaja, kunagi pole ma piisavalt hea enda jaoks. Isegi puhkehetkedel, neil ainsatel vabadel päevadel mõtlen sellele, kuidas elu korraldada nii, et saaks veel rohkem ära teha. Ja selle kõigega- pideva ajutööga ma olen viinud oma tervise sinnamaani, et ei saagi aru, mis minuga toimub. See möödub, möödub- kõik möödub. Ühes sarjas öeldi: ``Kui tunned valu, tea et jääd ellu.`` Mõtlesin hetke ja päris hea lause. Aga praegu ei õnnestu, ei õnnestu miski, selle aastaga on nii palju ära tehtud et paha hakkab ( aga ikkagi nii vähe ). Sügis tuleb, tuleb ja aastalõpp ei olegi kaugel. Kui mul oli plaanis jõulude ajal saavutada rahu terve maailmaga ( sest iseendaga ma tahaks selle varem teha ) ning lõpetada ringijooksmised, istuda kamina ette ja mõelda kõigele, mis aasta toonud ja viinud on, neile inimestele kes on mu elust läbi käinud ja inimesed, kes on kinkinud mälestusi- siis ma ei jõua enam oodata, ma tahaks seda kohe teha. Aga ma tean, et tuleb leida jaksu, et veel sügisest läbi kõndida ja siis juba istuda ja mäletada.

Kui ükski arst ei leia, et sul midagi viga ei ole siis tuleb vist hakata mõtlema, et asi peitub kuskil mujal. Teisel tasandil. Aga, kui sa lähed arsti juurde- sulle tehakse analüüsid, uuringud ja saad teada, mis viga on. Siis seda ei anna ju võrrelda sellega, kui pead hakkama oma hinges ja peas kaevama ning otsima kuhu koer maetud on. Üks on selge- me ei saa kedagi teist armastada, kui armastame kuskilt veel kedagi. Me ei saa ja meil ei ole õigust tekitada uuesti mälestusi, kui me ei suuda lakata mõtlemast vanadele. Kui normaalne on see, et täna laupäeval ma suutsin ikka veel korraks peatuda ja hakata mõtlema sellele milline laupäev oli aasta tagasi. Ja täiesti hämmastav on see, et ma isegi mäletan mingeid lauseid ja hetki mingis ajahetkes, ja teatud pisiasju, lõhnu ja olekuid. Ja minus elavad ikka veel need samad emotsioonid ja tunded ning seda kirjutades minus toimub miski. Kas me peame tegema tööd selleks, et kustutada vana. Kui seda ei suuda keegi teine teha siis peame siiski ju ise enda kallal vaeva nägema. Mismoodi kustutada mälestusi, mis iga olevikus oldud ja tulevikus ärgatud päevaga elavduvad ja elavad sinus veel erksamalt edasi.

Aitab, liiga palju on öeldud.

Mu esimene lugu sai ka valmis, ma ei ole rahul ( see olen ju mina ) ja ma isegi ei tea kas olen piisavalt hea, et sellega jätkata, aga eks näis.


Huvitav kas sa tunned sama, mis mina?

Damien Rice-I remember

Meil kellegil poleks oleviku ilma minevikuta ja tuleviku ilma mineviku ja olevikuta kokku. Kelle teeb meist minevik, kes jätab meie ellu mäletamiseks. Võibolla olen ma  väsinud suhtekeeristest, et sellest kirjutama tulin. Ma ei räägi meeste ja naiste suhetest- inimsuhetest. Keegi solvub, kui sa telefonile ei vasta. Keegi pettub, kui sa ei jõua piisavalt palju kohtuda. Keegi pettub, kui sa peole ei tule või juua ei taha. Keegi solvub, kui sa vahepeal tahad maailmast end ära lõigata. Meil kõigil on õigus elada ja teha valikuid. Isegi kui valikuks on ``ma elan siis, kui veedan õhtu kodus blogides tuhnides mitte peol``. Meie kõigi jaoks on erinevad teed ja me ei saa kellegi teid muuta. See on sama hea, kui panna elevant tuppa elama, kuhu ta ei mahuks ning lõpuks tal hakkaks lihtsalt imelik.

On inimesi, kes jäävad mineviku, aga sa armastad neid edasi. Sind ei valda enam paanilised hood nuttes ja sõnumeid saates, kuid see inimene on su hinges ja sa oled üpriski veendunud, et ta jääbki sinna. Kuidas lakata armastamast kedagi, kes pole sulle hea. Kuidas õppida kedagi uuesti armastama. Kuidas mitte mõelda sellele ühele ja magada rahulikult. Nagu maailmas ikka on liiga palju küsimusi ning liiga vähe vastuseid. Just nagu elu on sinusoid- ülesse ja alla.

Täna sain kummalise kutse ja mõtlen selle peale sügavalt. Peretuttav avas Barcelonas, Hispaanias oma moebutiigi, pesu ja prof kosmeetika. Ütles, et õpi keel ära ja sul on kohe töö olemas. Selline pakkumine, mis lihtsalt sülle ei kuku. Võibolla peaks vahepeal siit ära olema, et kogu maailm maha rahuneks ja ma kaoks vaateväljast ( oi kuidas ma seda igatsen ).

Enne kõike on vaja täita jõululubadused iseenda jaoks. Ja kevadel ehk tõesti põrutada veidikeseks ära. Põrutada oma uusi unistusi püüdma.

One life, one love...maybe two

Juba homme hommikul saab hõisata- mu esimene lugu ongi valmis ja kohekohe interneti avarustes üleval! Tänu ühele härrale sai see väga kihvt ja ma olen rahul, see on siiski esimene!

Tänane päev möödus tööd tehes-koos südametega. Nüüd on armastust kuhjaga, tõesõna.

 Lasin pintslik ja veel voolata

 

Saate aru, ta on vaene, haises nagu tõhk ( vabandust ), aga ta TOITIS parte. Arvatavasti sai raha taarat korjates, et loomadele süüa anda- vot see on juba tase! 

 

My new BEST BEST moneybag, thanks B!!

                                               Kaabuga proua oli väsinud, huvitav vaatepilt.

Naine või mees? Ega vahet ei olegi ju.

                                                               Eksinud põlenud linna.


Tänase päevaga on aju tootnud jälle palju kraami.

Kahe viimase päeva jooksul on palju kuuldud jälle kõlasid mu videoloost ja selle jõudmisest suurema rahvani. Mõtlesin, et ma pole vist õigest otsast asja lahti seletanud.
See kõik sai alguse VÄIKESEST videoloost, mis tehti. Sõitsin Tartusse, saime kokku Nportaali peatoimetajaga, filmisime ülesse asja- ei sobinud. Läks aega mööda, tegime teise- õnnestus. Mõte oli teha väikene video, et innustada noori oma andeid kasutama ( ma rääkisin sellest a la pool tundi ). Lõpptulemusena valmis videolugu, kus ei olnud absoluutselt seda, mida ma edastada tahtsin- edastati täiesti ebavajalike lauseid, millest krõbe eestlane kinni haaras. Noh okei, mis ma enam, asi oli juba väljas ju. Siia ma võin ju kirja panna, et 30 minutit rääkisin suu tagurpidi sellest, kuidas palun tehke oma unistusi teoks- mida teen ja see on imeline tunne, ükskõik, kui raske see olemas ei saaks. Aga võibolla mõni jälle naerab, nojah. Juba päev hiljem oli asi kuidagi Elu24-jas. Seda, kes ja mismoodi selle loo leidis ei tea Nportaali peatoimetaja ja veel vähem küsiti minu käest. Kui sõber poleks linki andnud, ei teaks vist siiamaani. Lugesin esimesi kommentaare, ohkisin- sain üle, enam ei lugenud. Jõudis asi Delfisse, sama teema. Minul oli juba täiesti ükskõik. Samal ajal oli vaja välja anda uus kollektsioon ja kogu jaks läks sinna.
Ja nüüd armas Eesti rahvas- ma ei ole ülbe ja üleolev, ma ei taha saada kuulsaks ja midagi kiiresti kätte võita. Palun, teil kõigil on võimalus mind tundma õppida ja saada tõestust, et ma ei ole see, kelleks te mind peate. Mul on tihtipeale liiga suur süda.
See selleks, ilmselgelt on see ``üheöö lugu`` unustanud ja uued huvitavad asjad peale tulnud. Ja mul on hea meel. Hetkel püüdlen rahu poole ja ei tahaks midagi oma ellu lasta, mis minult selle rööviks. Ma ei taha enam olla inimeste vaateväljas ja kurjade pilkude keerises. Ma ei taha, et mind hukka mõistetaks või halvaks peetakse. Samas, kui ka seda tehakse usun, et olen piisavalt paksu naha endale peale kasvatanud ja olen edasi see kes ma olen ning teen seda, mis mind õnnelikuks teeb. Nii lihtne see ongi.
Veel aasta tagasi oleks ma nutnud kõiges selles keerises ja võibolla see oligi õige ja loomulik asjade olek too hetk. Aga mul on hea meel, et on olnud elusündmusi, mis on sundinud mind saama selleks, kes ma olen ja julgelt vastu astuma elu väljakutsetele.

Mida saame teha vigadega? Tunnistada, saada aru ja õppida. Vahel korrata neid, et tuletada meelde, kui valed need on, aga ühel päeval olla tark ja arukas.

Selleks, et teostada end veel paremini ning areneda- laiendada kogu silmaringi ja püüelda millegi veel suurema poole alustan kooliteed täpselt selles õhus, mida hingata tahan. Ees on palju eesmärke mille poole suunduda ja see tekitab vaid sooja tunde.

Vahel on vaja olla vait, et kuulda õiget tänavanime kuhu pöörata, vaja olla rahus oma tunnete ning meelega, et saada aru, kuhu ristmikul pöörata.

Mida kõike saab teha inimene oma kätega. Mida kunstnikud teevad kätega, mida lauljad teevad oma häälega, mida kirjanikud teevad oma mõtetega jneeejneee... see kõik on ime.

Armastage ja hinnake seda, mis teil on- iseennast!

Vahest ei oska midagi öelda. Valetan! Öelda on palju. Kell on hiline ja sain just loo materjali purki, nüüd loodan, et homme õhtul saab lõpuks asja ka välja anda. Muidu on mul natukene krõbe juba oma karjääri suhtes. Täna sain töögraafiku, oodata on vaid tunniplaani, et saaks elu jõuludeni paika panna. Kaihv. Algab jälle töönädal, lähen garfieldiga powerit koguma, täna oleme kahekesi. Meie kvaliteet aeg. Naisssee. Mõnusat töönädalat!!

 Nii ta ootab mind koju... mis sa 17 aastasest kassist saada tahad

Kalamajast leidsin täna sellise seina 

Ja ehitasin endale töönurga

                                               Ja panin apteegist saadud purgi kasu teenima

Käisin naabertänavas aeda uudistamas, härra kibuvits siin siis

Ja siin need ploomid ja õunad...

Ja Pelgu tänavatelt leidsin pihlakapuuuu

Ja Õle tn. lõpus oli keegi oma kingadest TAGURPIDI välja astunud

Ja muide- peale seda, kui üleeile mingi härra vares või tuvi või kes veel otsustas mu peale väärtusliku kraami lasta, kui ma oma maja ette jõudsin mõtlesin nii- kas mulla sajab õnn kätte või saan ma rikkaks VÕI üks täiendab teineteist. Täna tuli meelde- loto! Feilisin kolme lotopiletiga, otsustasin et pöördun BINGO poole. 

Hea uudis on see, et sügiseks on nüüd sulgedega kummikud. Tähtede ja lilledega saapad. Ja ma tean nüüd kuidas neid unistuste saapaid teha. Ja ma tahan veel paljusid asju teha. PS. Pits pluusil on vanaema sahtlist :)