Disain, mis on tehtud mõeldes Sulle!

Ma olen võlgu ühe sissekande põhjustest, miks olen hüljanud kogu loomingu. See tuleb, siis kui on aeg. Lühidalt öeldes- panen kogu loomingu oma isikliku ellu.

Küsisin endalt mitu korda peale nende tundmustele jõudmist kas ma kirjutan sellest siia. Alguses mõtlesin, et räägin vaid ühele. Siis sain aru, et äkki ma saan kedagi veel aidata.

Võibolla inimene peab jõudma kõige porisemasse kraavi, et saada aru mismoodi seda elukest oleks õige elada ja sellesse suhtuda. Minu pori jõudis ka kätte. See,et ma nüüd sellises seisus olen- kuidas nüüd kirjeldada. Hetkel kogu mu keha iiveldab sellest, et sõin just rämpsu sisse ning liiga hilja andis mu keha mõista, millist kahju nii endale teen. Mu keha on haige! Sõnaotseses mõttes haige! Kõige labasemast viirusest/külmetusest/gripist on saanud üleüldine haigus. Ma ei tohiks seda nii nimetada ja kurja kaasa tõmmata, aga ausus maksab ka ju elus midagi siiski. Ma olen nädal aega vaakunud seisundis `` tahan hingata, tahan neelata, tahan et kraadiklaas oleks külmem, tahan et kõrvus ei kohiseks ja põsed ei valutaks ja et mu nägu meenutaks inimest.`` Iga teine määratleks seda, kui tavalist külmetust. Muide. Ma tundsin seda,et midagi on väga valesti ka siis, kui eelmine nädal mu töökaaslane ( meessoost ) julges mulle öelda- ma pole näind iial sind nii valgena näost. - kurat mehed ju ei valeta ilmselgelt selliste asjade puhul.
Täna hakkas mind huvitama mille kuradi pärast nüüd see minuga toimub. ( kunagi pole ``õnnistatud`` mind kõrgete palavikude või pikkade haigustega nagu praegu ) Ma ei usu tavalisse haigestumisesse, no ei usu. Kuidas ma siis olin võimeline töötama mingil ajal ööpäeva ringselt, veel hiljaaegu jooksma trenni ja töö vahet hommikust õhtuni- ja nüüd äkki siruli. No siin on mingi kala peidus. Hakkasin siis kronoloogiliselt lappama läbi eelnevaid nädalaid. Ja ennäe imet. Saingi vastused. Mu elus oli viimaseid nädalaid nii palju negatiivsust. Suhteprobleemid, valetamised, reetmised, hoolimatused, endast energia välja pumpamine. Jah, mind ei ole teinud haigeks Eesti kliima ja lumi vaid inimesed. Keda siis süüdistada... kallist iseennast muidugi. Ise ma ju lasin selle saasta enda ligi ja nüüd siis pean niimodi maksma. Asi pole isegi selles. Asi on hoopis selles, et ma tunnen, et see paks ja must pori milles ujun teeb mind paremaks. See ``kogu mu keha valutab`` seisund paneb mind elupilti ümber maalima.
Miks ma söön sisse mingeid aineid, kui võiksin valida midagi, mille eest mu keha tänaks. Vahetada välja nisu jahu spelta jahu vastu, kohvi rohelise tee vastu, sepik leiva vastu jne. Vahetada välja halvad inimesed heade vastu. Kuulata rahuliku muusikat, juua ingveri teed, vaadata Siberi dokumentaalfilmi, võtta jooga päevakorda. Muuta oma elupilti. Olla rahulik- RAHULIK! Mitte ärrituda tühiste inimeste peale. Mitte teha ületunde. Lihtsalt armastada iseennast! See on seisund, mis võiks olla tulevikulootus igaleühele.

Ja veel ma tänan meie superarmast tervishoiusüsteemi- ma olen haiguslehetu. Pikk jutt, sitt jutt- enivei, meil on hooliv riik:)

Mul on peale iseenda armastuse veel üks pisike, kuid päris suur soov. Mis oleks, kui hakkaks kõik õnnelikuks? Mitte võltsnaertuse ja häppifeissidega vaid- meelerahus tasakaalukaks?