Igal päeval ärgates lubad endale, et vasti tulevad rahulikumad ajad ja saab lugeda ärgates kohvi kõrvale raamatut. Vaadata aknast mööduvaid inimesi ja mõtiskleda end tänasesse päeva. Kuid see on justkui iseendale valetamine nagu see, et ikka ja jälle sa tahad teha minevikuga lõpparve. Nüüd tuleb see osa, kus rääkida elust-olust-mehest-suhetest. Mida teha siis eksidega? Nii palju, kui on inimesi on erinevaid lahendusi. Jääda tühjale konservikarbile koera kombel viimast tükikest otsima kuni tallumisest saab kõri mulguni ja sul okse maitse suus ütled: ``nüüd on minu jaoks kõik.`` ( kui palju seda iseendale öelda saab ja ikka käituda täiesti vastupidi ) Kas on võimalik lõpetada kellegi armastamist, kes ei vääri sinu armastust ja poolehoidu? Miks me naised, nii nõrgad oleme meeste ees tihtipeale. Nad saadavad korda sigadusi, me andestame. Nad suhtuvad sinusse, kui lükata-tõmmata ja me ootame jälle millal keegi seda teeks. Kui tähelepanelikult me peaksime valima oma esimest armastust, sest esimesed asjad elus jäävad eluks ajaks meie jaoks esimesteks. Ja neid teisi ja kolmandaid on edaspidi raske välja valida. Kummitama jäävad kõik need ühised pühapäevad, kodu remontimised, jõulud kuuse juures, ühised toidud, laulud, kohad ja hetked. Mina olen hakanud uskuma, et ainult väga tugevad ja küpsed ( väga vabad ) naised suudavad kõigisse esimestesse ning kõigisse esimestesse mälestustesse suhtuda kergusega. ``Oli, ilus oli, nüüd enam ei ole ja ma võin leida veel paremaid mälestusi ja hetki.`` Mul on meeletult suur austus nende naiste vastu ja ma annaksin kõik, et olla nende moodi. Ma võin olla superhüper positiiv elus, karjääriredelil-edasi pürgimisel ja kaugele jõudmisel, aga suhete loomine on mu nõrgim lüli. Kui ühele naisele on antud nii palju armastust, nii palju headust, sinisilmust ikka ja jälle uskuda, pigistada teatud asjade ning reaalsuse ees silm kinni. Kuidas saab nii palju asju olla ühes inimeses.
Mis kõige teravam selle juures on see, et ükskõik, kui palju me sooviksime mõistuses endale ette kirjutada ``einoh ma ei vajagi seda suhet, ma ei vaja isegi selle inimese nägu, ma ei vaja üldse teda ja ma ei vaja kellegi embuses ärgata või kelleltki pai saada`` siis me jääme lõpuks nende tunnetega kaotuses. Fakt on see, me kõik vajame kedagi enda kõrvale. Me ei ole loodud üksi eksisteerima, me ei ole sündinud siia eesmärgiga mitte kogeda vastassugupoolt ja armastust. Lisaks sellele, et oma elu vormida parimaks, mis me suudame saavutuste näol on meile antud kaasa vajadus olla kellegi jaoks see -üks ja ainus-. Ja alateadvuses saadab see tunne meid hommikust õhtuni. Me vaatame potensiaalseid mehi enda kõrvale poes, tänaval, parklas, tööl. Kas tal on piisavalt raha, et meile kodu luua, et lastel oleks kõik, kas tal on piisavalt omadusi, et teha minust maailma õnnelikum naine ning mind üle valada armastuse ja kõige muuga, mis üks naine väärib. Ja just see pidev jälgimine ajab meid tegelikult hulluks. Sest me aina otsime ja otsime. Selles otsimise kaoses me võime ära unustada, kes me tegelikult oleme. Me praagime välja parimad ja vaatame kuhu edasi. Ja kui me oleme saanud oma unistuste elu võime märgata, et suures otsingus me ei tea enam ise kes oleme. Ja võibolla sellepärast puruneb ka palju suhteid. Algus on sile, sile tee, ei ole jääd maas- me ei saa libastuda ja kukkuda. Kuid siis võib külmaks minna ning jää tekkida, maha võib sadada vihm ja me võime komistada. Komistamised onju elu paratamatu osa ja lubatud, kuid oluline on komistamistest ülesse kerkida ja veel paremana-tugevamana, kui me seda enne olime.
Kas me võiksime jääda lõpuni tugevaks, olla oma meelerahus ja kindlates põhimõtetes. Öelda õigetel hetkedel ``ei`` ja hiljem mitte kunagi seda kahetseda. Kas me võiksime ka üksi olla õnnelikud. Kas me võiksime...
No comments:
Post a Comment
Mõtlen ja ütlen...