Ma ärkasin hommikul ja väljas oli pime. Sain aru, et ma ei teadnud, mis aeg on, kas on hommik või õhtu. On vist õhtu, väljas on pime. Ma olen kadunud, ma ei tunne pinda jalge all. Lase mul kaotada pind. Sain aru, et see ei ole päris, see on uni. See ei ole reaalsus, ma ei ole vist üksi. Ma ei ole üksi. Ma ei ole kadunud, ma olen alati kohal. Mul on alati kindel tee. Mu armastus enese vastu ei lase mul iialgi endal kaotsi minna. Ma ei ole kadunud, see on vaid uni. Ma ei ole üksi. See on nii ilus. Lase mul olla kadunud, lase olla mul kadunud, teadmata asukohas teadmata maailmas.
Varsti tulevad täpsemad selgitused.
Muide, nägin täna bussis sõites, et seinal oli. Silt- komposter on seal , all kirjas- kristus on rahul, kui komposteerid- et nagu mida?:D
Eile õhtul valmis kaks teost!
ÖÖsel nägin ( hommikul ) unes kaamleid või ninasarvikud. Kaamlid pidid tähendama truudusetust armukest, ma ei oska kommenteerida:D
Täna on reede, asun tühjas korteris, kõik on segane. Lisan mõned pildid. See on alles alguste algus. Hommik on kaugel. Ma tõmban täna maha kõik piirid!
Asi on voolikus!
Ja nii sünnib pikast seelikust vaevalt tagumenti kattev seelik!
Chil! Ja siis ta küsib minult siiralt `` Kas sa mandariini soovid?``
``Kui me kluppi jõuame karjume: What the fuck? ``
No comments:
Post a Comment
Mõtlen ja ütlen...