Damien Rice-I remember

Meil kellegil poleks oleviku ilma minevikuta ja tuleviku ilma mineviku ja olevikuta kokku. Kelle teeb meist minevik, kes jätab meie ellu mäletamiseks. Võibolla olen ma  väsinud suhtekeeristest, et sellest kirjutama tulin. Ma ei räägi meeste ja naiste suhetest- inimsuhetest. Keegi solvub, kui sa telefonile ei vasta. Keegi pettub, kui sa ei jõua piisavalt palju kohtuda. Keegi pettub, kui sa peole ei tule või juua ei taha. Keegi solvub, kui sa vahepeal tahad maailmast end ära lõigata. Meil kõigil on õigus elada ja teha valikuid. Isegi kui valikuks on ``ma elan siis, kui veedan õhtu kodus blogides tuhnides mitte peol``. Meie kõigi jaoks on erinevad teed ja me ei saa kellegi teid muuta. See on sama hea, kui panna elevant tuppa elama, kuhu ta ei mahuks ning lõpuks tal hakkaks lihtsalt imelik.

On inimesi, kes jäävad mineviku, aga sa armastad neid edasi. Sind ei valda enam paanilised hood nuttes ja sõnumeid saates, kuid see inimene on su hinges ja sa oled üpriski veendunud, et ta jääbki sinna. Kuidas lakata armastamast kedagi, kes pole sulle hea. Kuidas õppida kedagi uuesti armastama. Kuidas mitte mõelda sellele ühele ja magada rahulikult. Nagu maailmas ikka on liiga palju küsimusi ning liiga vähe vastuseid. Just nagu elu on sinusoid- ülesse ja alla.

Täna sain kummalise kutse ja mõtlen selle peale sügavalt. Peretuttav avas Barcelonas, Hispaanias oma moebutiigi, pesu ja prof kosmeetika. Ütles, et õpi keel ära ja sul on kohe töö olemas. Selline pakkumine, mis lihtsalt sülle ei kuku. Võibolla peaks vahepeal siit ära olema, et kogu maailm maha rahuneks ja ma kaoks vaateväljast ( oi kuidas ma seda igatsen ).

Enne kõike on vaja täita jõululubadused iseenda jaoks. Ja kevadel ehk tõesti põrutada veidikeseks ära. Põrutada oma uusi unistusi püüdma.

One life, one love...maybe two

Juba homme hommikul saab hõisata- mu esimene lugu ongi valmis ja kohekohe interneti avarustes üleval! Tänu ühele härrale sai see väga kihvt ja ma olen rahul, see on siiski esimene!

Tänane päev möödus tööd tehes-koos südametega. Nüüd on armastust kuhjaga, tõesõna.

 Lasin pintslik ja veel voolata

 

Saate aru, ta on vaene, haises nagu tõhk ( vabandust ), aga ta TOITIS parte. Arvatavasti sai raha taarat korjates, et loomadele süüa anda- vot see on juba tase! 

 

My new BEST BEST moneybag, thanks B!!

                                               Kaabuga proua oli väsinud, huvitav vaatepilt.

Naine või mees? Ega vahet ei olegi ju.

                                                               Eksinud põlenud linna.


Tänase päevaga on aju tootnud jälle palju kraami.

Kahe viimase päeva jooksul on palju kuuldud jälle kõlasid mu videoloost ja selle jõudmisest suurema rahvani. Mõtlesin, et ma pole vist õigest otsast asja lahti seletanud.
See kõik sai alguse VÄIKESEST videoloost, mis tehti. Sõitsin Tartusse, saime kokku Nportaali peatoimetajaga, filmisime ülesse asja- ei sobinud. Läks aega mööda, tegime teise- õnnestus. Mõte oli teha väikene video, et innustada noori oma andeid kasutama ( ma rääkisin sellest a la pool tundi ). Lõpptulemusena valmis videolugu, kus ei olnud absoluutselt seda, mida ma edastada tahtsin- edastati täiesti ebavajalike lauseid, millest krõbe eestlane kinni haaras. Noh okei, mis ma enam, asi oli juba väljas ju. Siia ma võin ju kirja panna, et 30 minutit rääkisin suu tagurpidi sellest, kuidas palun tehke oma unistusi teoks- mida teen ja see on imeline tunne, ükskõik, kui raske see olemas ei saaks. Aga võibolla mõni jälle naerab, nojah. Juba päev hiljem oli asi kuidagi Elu24-jas. Seda, kes ja mismoodi selle loo leidis ei tea Nportaali peatoimetaja ja veel vähem küsiti minu käest. Kui sõber poleks linki andnud, ei teaks vist siiamaani. Lugesin esimesi kommentaare, ohkisin- sain üle, enam ei lugenud. Jõudis asi Delfisse, sama teema. Minul oli juba täiesti ükskõik. Samal ajal oli vaja välja anda uus kollektsioon ja kogu jaks läks sinna.
Ja nüüd armas Eesti rahvas- ma ei ole ülbe ja üleolev, ma ei taha saada kuulsaks ja midagi kiiresti kätte võita. Palun, teil kõigil on võimalus mind tundma õppida ja saada tõestust, et ma ei ole see, kelleks te mind peate. Mul on tihtipeale liiga suur süda.
See selleks, ilmselgelt on see ``üheöö lugu`` unustanud ja uued huvitavad asjad peale tulnud. Ja mul on hea meel. Hetkel püüdlen rahu poole ja ei tahaks midagi oma ellu lasta, mis minult selle rööviks. Ma ei taha enam olla inimeste vaateväljas ja kurjade pilkude keerises. Ma ei taha, et mind hukka mõistetaks või halvaks peetakse. Samas, kui ka seda tehakse usun, et olen piisavalt paksu naha endale peale kasvatanud ja olen edasi see kes ma olen ning teen seda, mis mind õnnelikuks teeb. Nii lihtne see ongi.
Veel aasta tagasi oleks ma nutnud kõiges selles keerises ja võibolla see oligi õige ja loomulik asjade olek too hetk. Aga mul on hea meel, et on olnud elusündmusi, mis on sundinud mind saama selleks, kes ma olen ja julgelt vastu astuma elu väljakutsetele.

Mida saame teha vigadega? Tunnistada, saada aru ja õppida. Vahel korrata neid, et tuletada meelde, kui valed need on, aga ühel päeval olla tark ja arukas.

Selleks, et teostada end veel paremini ning areneda- laiendada kogu silmaringi ja püüelda millegi veel suurema poole alustan kooliteed täpselt selles õhus, mida hingata tahan. Ees on palju eesmärke mille poole suunduda ja see tekitab vaid sooja tunde.

Vahel on vaja olla vait, et kuulda õiget tänavanime kuhu pöörata, vaja olla rahus oma tunnete ning meelega, et saada aru, kuhu ristmikul pöörata.

Mida kõike saab teha inimene oma kätega. Mida kunstnikud teevad kätega, mida lauljad teevad oma häälega, mida kirjanikud teevad oma mõtetega jneeejneee... see kõik on ime.

Armastage ja hinnake seda, mis teil on- iseennast!

Vahest ei oska midagi öelda. Valetan! Öelda on palju. Kell on hiline ja sain just loo materjali purki, nüüd loodan, et homme õhtul saab lõpuks asja ka välja anda. Muidu on mul natukene krõbe juba oma karjääri suhtes. Täna sain töögraafiku, oodata on vaid tunniplaani, et saaks elu jõuludeni paika panna. Kaihv. Algab jälle töönädal, lähen garfieldiga powerit koguma, täna oleme kahekesi. Meie kvaliteet aeg. Naisssee. Mõnusat töönädalat!!

 Nii ta ootab mind koju... mis sa 17 aastasest kassist saada tahad

Kalamajast leidsin täna sellise seina 

Ja ehitasin endale töönurga

                                               Ja panin apteegist saadud purgi kasu teenima

Käisin naabertänavas aeda uudistamas, härra kibuvits siin siis

Ja siin need ploomid ja õunad...

Ja Pelgu tänavatelt leidsin pihlakapuuuu

Ja Õle tn. lõpus oli keegi oma kingadest TAGURPIDI välja astunud

Ja muide- peale seda, kui üleeile mingi härra vares või tuvi või kes veel otsustas mu peale väärtusliku kraami lasta, kui ma oma maja ette jõudsin mõtlesin nii- kas mulla sajab õnn kätte või saan ma rikkaks VÕI üks täiendab teineteist. Täna tuli meelde- loto! Feilisin kolme lotopiletiga, otsustasin et pöördun BINGO poole. 

Hea uudis on see, et sügiseks on nüüd sulgedega kummikud. Tähtede ja lilledega saapad. Ja ma tean nüüd kuidas neid unistuste saapaid teha. Ja ma tahan veel paljusid asju teha. PS. Pits pluusil on vanaema sahtlist :)

Suhe või karjäär?

Sama küsimus, mis mehed või naised? Täiesti seosetu sõnade paar, millel seost leida või selget lahendust on peaaegu, et võimatu. Elus tuleb teha vahel valikuid. Ma olen tükk aega leiutanud välja valemit, kuidas kõike saada. Olla edukas, tark, tubli, ilus ja osav ja kellegi käte vahel uinuda, olla kellegile hea naine ja mõnus kaaslane. Kui elus võib võtta sihiks lause `` kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab``- siis on see vist sõnade paar millele see lause ei kehti.

Kui kõik eriti keeruliseks läheb ja ülepea hakkab kasvama on kõige lihtsam võtta paber ja pliiats ning kirjutada lahti oma lähitulevik. Mida sa soovid, kuhu sa tahad jõuda- milliste vahendite, ressursside ja ajaga, kui palju sul on vaja teha tööd, et oma ambitsioonid täita. Ja kuhu asetseb selle kõige keskel sinu jaoks suhe.

Võib juhtuda umbes kümnes maailmaime, et sa leiad kellegi, kes on nõus sind taluma õhtuti kodus väsinuna ja rampväsinuna. Kes on nõus kuulama su hala, kuidas raske on olla ühes reportertoimetajamonteerija ja veel kümme ametit. Kuidas koolis räägitu tundus täna mõtetu ja kuidas tööl sind lihtsalt kõik närvi ajas. Äkki juhtub ime ja sa leiad kellegi, kes sind pärast seda kõike jama veel kaissu haarab ja sosistab, et tegelt on kõik hästi. Keegi kelle jaoks sa leiad aja, energia ja tahtmise.

Okei see oli ilus jutt, ma tean. See on võimalik, proovitud-nähtud-tehtud. Aga kui aus see on teise inimese suhtes lõpuni. Saab hakkama, muidugi saab, sest isegi külalised laulavad ``kõik saab korda``.

Aga siiski vahel on vaja teha valikuid, mis on elus tähtsam, sest nii kurb, kui ka poleks ühe tulek lükkab eelneva ja nii see ring ringleb.

Mina tegin oma valiku ja loodan, et sellega väga paljude tundeid ei riiva ( ausalt loodan ). Aga ma olen rahul, liiga palju on algamas millega oma tähti püüda ja haarata. Ja kui aeg on küps on aeg!

Trennihooaeg start!

Ma noppisin täna linnast jälle värvikaid mõtteid enda sisse. Pärast kasulike asjade tegemist mõtlesin, et hakkan vaaritama täna ja käin kaubamaja toidumaailmas, et midagi head saada. Tegin testi, üritasin saada arve 10 euroga nii,et saaksin kõik vajaliku kätte. Ja ennnäeimet arve oligi 10,97 ja ma sain muu hulgas kassile-koerale süüa, kassiliiva ja kogu vaaritamise materjali ka, aplause!

Seisin seal bussiterminalis ja ootasin jälle hiiglama kaua bussi. Aga need olid väärtuslikud pikad minutid! Esiteks märkasin meest, ta oli lihtsalt ülimalt viisakalt riides- valge triiksärk, valged püksid, valged kingad. Aga tal oli NAEL käes! Nagu jah... nael. Ja ta käis täiesti seosetult ühte ringi mööda. Ma julgesin teda passida- sõnaotseses mõttes passida kuni õudne hakkas. Õudne hakkas, sest ta rääkis kellegiga ja näitas kellegile midagi, aga seda inimest ei olnud! Ja ma hakkasin paratamatult mõtlema selle peale, kui õudne, et meie hulgas ongi selliseid inimesi ja mitte vähe. Mitte, et ma mõistaks neid inimesi hukka, mul on siiralt kahju vaimselt haigetest inimestest ja sooviks neid aidata, aga miks nad meie hulgas on. Ma suutsin päris kiirelt mõelda võimalused läbi, mis ta selle naelaga nt teha võiks, kui ta märkaks, et see keegi on kuskil mujal. Ja nii me ei saagi kunagi kindel olla tegelikult millal meie kõrval seisval inimesel katus ära flippib ja ta kujutab nt ette, et sa oled lõvi kellega võidelda või elevant kelle selga hüpata.

Järgmiseks... oli noor paar, no väga noor, a la 15-16. Lihtsalt üli korralikult riides jälle, kõik firmakad ja puha. Aga tsikk istus maas! Nagu maas! Teate küll, peatuses on need äärepostid ja no maas on kivid ja mustus ja räpasus- aga ta istus maas, lebotas lihtsalt. Okei, vaba maa, kõik võivad teha, mis tahavad. Aga mis noorhärra sa oled, kui sa lased oma preilil bussiterminalis MAAS istuda. Ja ma ei olnud üldse ainus, kes natukene imelikult jälgis.

Ooojaaa no kolmandaks. Mind tabas kerge paanikahoog. Ma olin väljunud selleks, et teha kiirelt ära vajalikud tegemised, st. et ma ei olnud viitsinud end meikida, lükanud ette vaid prillid, juuksed föönitanud, punased mantli ja lillad kummarid. Lootusega, et no nii ikka ükski tuttav mind ära ei tunne, sest täna polnud päev `` tahan suhelda ja vastata, kuidas mul läheb``. Aga sellest ei piisanud, sest noored piigad mõtlesid ikka, et kihvt on mind vahtida, näidata näpuga ja sosistada. Vot asi millega ma ei tahagi harjuda- et mind ära tuntakse. Ausalt. Mul on vähemalt üks päev- VÄHEMALT üks päev nädalas, mis on minu jaoks sinine päev ja ma tahan olla dressides ja end tunda nagu karu koopas. Ja ma ei kavatsegi seda muuta, never ever päriselt. See on lihtsalt liiga hea. Vahet ei ole kas see sinine päev on neljapäev, esmaspäev ise või laupäev, aga ta on ja jääb.

Külalised- Kõik saab korda ( jah saab küll! )

Nüüd siis olen seotud jällegi 3 aastat kooliga, alustan õpinguid millegi alal, mis mind tõsiselt huvitab. Tekstiilitöö. Lisaks praktika, appi ma juba kujutan ette seda, see saab kihvt olema- juba ootan. Lihtsalt mingi uus algus, see kõlab nii hästi. Elugraafiku paika seadmine läheb küll keeruliseks, aga loeb ju tahe ja soov! Sest järgmine kuu tahaks alustada ka enda remontimist- st. palju trenni, trenni, trenni. Siis veel ripsmed ja salong. Ahhh kriipi, elu läheb jälle ägedaks:) Vitamiinipurgid riiulisse ja läks!

Viimasel ajal olen hakanud ka vaaritama jälle, no ülim tunne on süüa teha- see on ikka nii minu teema.

Eile tegin kukeseenepada ja kuldseid kartulaaaaaid.
Kukeseenepaja sisse läks siis suvikõrvits, sibul muidugi, tomat, kukeseened ja paljuuu maitseaineid.

Täna läks siis käiku pastamaterjal. Pasta kastmesse läks sibul, hakkliha, ürtidega tomatipasta, tomat ja maitseaineeeed. Lisaks öko täisterapenned koos juustuga, mmm kui hea see oli!

Ja siis veel õunakook koos kibuvitsadega! Kastmeks vaniljekaste ja kõrvale hea kohvi!

Ja pärast sellist lõunat võis tööle minna hea tundega! Tööl läheb aina mõnusamaks, ma lihtsalt armastan seda tööd no tegelt ka. Oktoobrist läheb veel ulmelahedaks, ootan!

Tervisemoos! Kibuvitsamoos meega- megakogus c vitamiini!

Ja siis ootas garfield kodus

Ja siis lihtsalt mõnusad hetked

 Hetked öös

Hetked vihmas

 Armastus päästab maailma, jah päästab küll

 Ja vahel päästavad ka visandid

Ma olen hämmastavalt palju oma elust teile nüüd jaganud ja aeg on vaadata, mis uuel päeval pakkuda on.

Olge mõnusad

Kuuluud-Mida sa tahad

Nagu näha, mu poolik sissekanne jäigi selliseks. Ma ei suuda lihtsalt kuskilt osta juurde aega selles hullumeelses elugraafikus, mis enam ei mahu isegi google calendarisse ära. Kõigest väest üritan anda see nädal välja Pärnust tehtud loo, aga paraku vedasid mõned inimesed alt ja nüüd on vaja turbomoel leida uued head tegelased, kes õla alla panevad. Nagu täna juba öelnud olen: Ei anna ma alla. Isegi, kui unevõla maksan tagasi kuude pärast katsun vastu pidada ja täita hetkel silmees ning lähedal olevad eesmärgid. Kummardus või vabandus lähedaste ees kellega kohvitamised ja lõunad hetkel ära jäävad, ma teen tasa- ausalt.

Siin siis natukene Pärnu pilte, ilmselgelt siia 70 ei mahu, aga alati on võimalus näha neid näoraamatu kaudu, enjoy!

Sai vist igast komplektist midagi...

Ja ühe lubaduse annan veel... hakkan kohusetundlikumalt ja suurema naudinguga oma blogi pidama.

Nüüd aga nõuab mu Garfield oma osa minust ja mõni tegelane veel.

Hoolige ja armastage