Hei hei kõik moehuvilised või minu huvilised!
Hetkel on loomegeneraator väikse pausi peal. Ehitan vahepeal natukene reaalset elu ülesse, et siis jälle naasta loomekanalisse ära. Keeruline kas pole? Ikka veel tunnen keha värisemas mõeldes, kui palju sai korda saadetud väga väikese ajaga! Meeletult äge aeg ja kihvtid inimesed! Tulemused pole 101% need, millele panused olid pandud- aga ma olen väga rahul!
Etteruttavalt võin öelda, et hetkel tegelen vaikselt bikiinide disainimisega Pirados Brand`ile, mis tähendab seda, et varsti on võimalik minu tehtud bikiine teil soetada Piradose poest. Lisaks jõuab minu suuremahulisem toodang peatselt avatavasse noorte disainerite poodi müüki ( s.h internetipood ).
Unistan jälle ajast, kus sai hommikust õhtuni ahmitud moeõhku ja tegeletud vaid loomevallas- see oli mõnus ja loodan, et varsti on jälle selleks võimalusi!
Kevadist soojust ja päikest!
Sensuaalne pesu õrnale naisele
4/26/12
4/10/12
Bikiinid suveks
Ideegeneraator tootis idee- kas sul oleks uhke tunne suvel päevitada bikiinides millel on sinu nägu?
4/6/12
Väike kübeke lavatagusest ja Moedepoo päevast...
Päev algas rahulikult. Rahulikult sellesmõttes, et mind ei haaranud tavaline hullumeelne ärevus ja sagimine. Kuigi magada jõudis jälle vaid mõned tunnid, arusaamatult küsitud koguaeg inimestelt mis kell on. Võibolla on asi selles, et ma ei tulnud siia võitma. Ma olen õppinud juba kergelt selgeks selle - ma ei tulnud võitma - tunde. Päev möödus täiesti plaanitult ja asi sujus väga hästi, kuigi päev oli pikk ja väsitav. Muidugi hetkeks tõmbas krampi see, et enne meid oli veel üks pesukollektsioon. Imelikul kombel ma vaatasin terve päeva nn. konkurente sõbralikult ja soojalt, ma tundsin ennast nendega ühtsena, sest me teeme ju sama asja. Ja kui asi lavale jõudis... möödus see nii nagu keegi oleks filmi edasi kerinud kiirelt, ma ei mäleta midagi, seekord ma ei mäleta isegi inimeste plaksutamist- no mitte midagi. Esimest korda mul ei olnud lavalt tulles mingit sibinat sabinat- vaid siiras rõõm. Peas mõlkus- kas ma hakkan juba harjuma? Kui kõik läbi oli ja tehti otsust istusin saalis üksi, ma tundsin, et see hetk kuulub mulle. Ma vaatasin neid inimesi ja tundsin, et ma olen siin. Et ma olen jõudnud elus mingisse etappi, kus ma saan öelda ``see lõppeb, midagi algab``. Mu süda oli nii rahul! Kui tulemused teatavaks tehti valdas see tavaline kerge pettumus, me kõik tahame elus võita, saada tänu oma töö eest, kuid siin tekib küsimus, mis on disaineri jaoks tänu oma töö eest? Kas see, kui sellest kirjutatakse ja sahistatakse meedias ja ajakirjanduses? Või hoopis nn. teiste heakskiit? Esimesed kohad, eripreemiad ja auhinnad? Südamerahu ja hingesoojus selle sees, mis sa teed. Teades, et ükskõik mis keegi arvaks või ütleks.
Ükskõik, kui tihti mind ei valdaks tunne, kas ma teen õiget asja, äkki inimesed ei jõua enam seda näha, mõtleks midagi uut välja. Ükskõik, kui tihti ma karjun õmblusmasina peale või satun ahastusse makstes kangaarveid. Selle kõige kõrval rahulolu selle ees, mida su vaimugeneraator toota suudab.
Keegi ütles, et ma peaks ära armuma ja vähem pesu tootma. Mitte et see teemasse läheks on ehk tal õigus, aga seda ma ette ei võta niipea. Arvamusi selle kohta, mida ma teen ja olen teinud on mitmeid. Pubekaea mässumeelsus, pesu- mida ei saa võrrelda moesshowde teiste kollektsioonidega, pornograafia, labane, odav. Aga kas kunstnike on kunagi lükanud nende loometeelt kõrvale see, kui nad maalivad inimesi loomapeadega ja sellepärast teda hulluks peetaks? Ei. Seepärast ei huvita ka mind.
Üks show on veel ees selle pesuga siis mõtlen mis temaga ette võtan, esialgu jääb mu loomestangele seisma- võibolla pildistan ülesse ja teen näituse, kes teab, võibolla õmblen neist pluusid või kleidid- ka seda ei tea. Lasen end loksutada loomelainetel ja vaatan kuhu välja sõuan. Loodan vaid, et tormi ei ennustata.
Suurimad tänud tantsustuudiole, kellega koostööd teen- Free Flow Studio ( modellid ja tantsijad )
Samuti kõigile tantsijatele, modellidele ning eriline tänu Alice Aleksandridi.
Varsti ka pildimaterjali.
Kolmapäeval 11.aprill olete oodatud kõik TTÜ tudengitemajja Inseneride Moesshow afterpartyle, lavaaeg u 22.00-23.00 vahel.
Seniks- täitke unistusi!;)
____________________________________________________________________________
Pildimaterjali Moedepoolt:
.JPG)
Päev algas rahulikult. Rahulikult sellesmõttes, et mind ei haaranud tavaline hullumeelne ärevus ja sagimine. Kuigi magada jõudis jälle vaid mõned tunnid, arusaamatult küsitud koguaeg inimestelt mis kell on. Võibolla on asi selles, et ma ei tulnud siia võitma. Ma olen õppinud juba kergelt selgeks selle - ma ei tulnud võitma - tunde. Päev möödus täiesti plaanitult ja asi sujus väga hästi, kuigi päev oli pikk ja väsitav. Muidugi hetkeks tõmbas krampi see, et enne meid oli veel üks pesukollektsioon. Imelikul kombel ma vaatasin terve päeva nn. konkurente sõbralikult ja soojalt, ma tundsin ennast nendega ühtsena, sest me teeme ju sama asja. Ja kui asi lavale jõudis... möödus see nii nagu keegi oleks filmi edasi kerinud kiirelt, ma ei mäleta midagi, seekord ma ei mäleta isegi inimeste plaksutamist- no mitte midagi. Esimest korda mul ei olnud lavalt tulles mingit sibinat sabinat- vaid siiras rõõm. Peas mõlkus- kas ma hakkan juba harjuma? Kui kõik läbi oli ja tehti otsust istusin saalis üksi, ma tundsin, et see hetk kuulub mulle. Ma vaatasin neid inimesi ja tundsin, et ma olen siin. Et ma olen jõudnud elus mingisse etappi, kus ma saan öelda ``see lõppeb, midagi algab``. Mu süda oli nii rahul! Kui tulemused teatavaks tehti valdas see tavaline kerge pettumus, me kõik tahame elus võita, saada tänu oma töö eest, kuid siin tekib küsimus, mis on disaineri jaoks tänu oma töö eest? Kas see, kui sellest kirjutatakse ja sahistatakse meedias ja ajakirjanduses? Või hoopis nn. teiste heakskiit? Esimesed kohad, eripreemiad ja auhinnad? Südamerahu ja hingesoojus selle sees, mis sa teed. Teades, et ükskõik mis keegi arvaks või ütleks.
Ükskõik, kui tihti mind ei valdaks tunne, kas ma teen õiget asja, äkki inimesed ei jõua enam seda näha, mõtleks midagi uut välja. Ükskõik, kui tihti ma karjun õmblusmasina peale või satun ahastusse makstes kangaarveid. Selle kõige kõrval rahulolu selle ees, mida su vaimugeneraator toota suudab.
Keegi ütles, et ma peaks ära armuma ja vähem pesu tootma. Mitte et see teemasse läheks on ehk tal õigus, aga seda ma ette ei võta niipea. Arvamusi selle kohta, mida ma teen ja olen teinud on mitmeid. Pubekaea mässumeelsus, pesu- mida ei saa võrrelda moesshowde teiste kollektsioonidega, pornograafia, labane, odav. Aga kas kunstnike on kunagi lükanud nende loometeelt kõrvale see, kui nad maalivad inimesi loomapeadega ja sellepärast teda hulluks peetaks? Ei. Seepärast ei huvita ka mind.
Üks show on veel ees selle pesuga siis mõtlen mis temaga ette võtan, esialgu jääb mu loomestangele seisma- võibolla pildistan ülesse ja teen näituse, kes teab, võibolla õmblen neist pluusid või kleidid- ka seda ei tea. Lasen end loksutada loomelainetel ja vaatan kuhu välja sõuan. Loodan vaid, et tormi ei ennustata.
Suurimad tänud tantsustuudiole, kellega koostööd teen- Free Flow Studio ( modellid ja tantsijad )
Samuti kõigile tantsijatele, modellidele ning eriline tänu Alice Aleksandridi.
Varsti ka pildimaterjali.
Kolmapäeval 11.aprill olete oodatud kõik TTÜ tudengitemajja Inseneride Moesshow afterpartyle, lavaaeg u 22.00-23.00 vahel.
Seniks- täitke unistusi!;)
____________________________________________________________________________
Pildimaterjali Moedepoolt:
.JPG)
Subscribe to:
Posts (Atom)