Täna külastasin siis iga laupäevast kirbuturgu, mis toimub armsas Telliskivi loomelinnakus. Kõndides pelgu agulites, külastades Balti jaama vanakraami letti, võttes Kukekesest kuuma kohvi oli, on ja jääb mul soojalt kuum ja hea tunne, et elan just siin kandis. Tahaksin kätt pidi tänada ja hea sõna öelda inimestele, kes selle arendamisega peale hakkasid ja sellega tegelevad. See on nagu pisike küla, kus on nii palju stiilseid inimesi, roheliselt mõtlevaid inimesi, kübeke halba ja kuhjaga head.
Kahjuks oli turg nii meeletult sigimist ja saginat täis, et ma ei suutnud seal rohkem viibida, kui ühe tiiru ära teha ja pilgu peale visata. Olen seda tüüpi inimene, kes vajaks sellises kohas palju ruumi ja rahu, et süveneda ja uurida. See selleks. Siiski on see meeletult mõnus koht, kus laupäeva hommikul unisena oma i podi ja kohvi seltsis hingata sisse õhku `` minu vana võib olla sinu uus``. Kindlasti on see ka mõnus koht, kuhu tulla oma ägeda elukaaslasega käsikäes jalutama ( mida oli seal ka palju näha ). Ning miks mitte ka hea vanade tuttavate kohtumispaik...
Kui seal käidud hakkas mind natukene kummitama millised võivad olla välismaa kirbuturud. Sobrasin nats netis ja leidsin ainult ühe pildi, millest mingi mulje jäi:
Veel tahaksin muljetada näitusest, mida külastasin. Disaini- ja arhitektuurigaleriis on Kuldnõel. Leidsin sellest Eesti Päevalehest ka artikli.
Tänavu on Eesti olulisema moeauhinna tseremoonial oodata olulist kvaliteedihüpet – enam ei toimu gala kaubanduskeskuses, vaid hoopis näituse kujul disaini- ja arhitektuurigaleriis (hüüdnimega Laste Maailm) 2.–16. märtsini toimuva kevadise Tallinn Fashion Weeki tähtsündmusena.
Näituseruum on hea võimalus nuusutada ja imetleda lähedalt disaini, mida tavaliselt vaid catwalk’i teatraalses valguses näeme. Peale oma loomingu värskete näidete on igalt nominendilt väljas kavandid – haruldane pilk meie parimate moeloojate köögipoolele.
Kuldnõela võitja kuulutatakse galeriis välja 16. märtsil. Sealsamas antakse üle ka publiku lemmiku auhind – esimest korda Kuldnõela ajaloos on kõigil moesõpradel võimalik hääletada internetis (www.facebook.com/tallinnfashionweek) või galeriis kohapeal oma lemmikust märku anda.
Kui räägin oma muljest siis minu jaoks jäi seda väheks. Võibolla sellesse peabki suhtuma, kui heasse magustoitu, mida on vähe, aga mis on hea. Seda võin küll öelda, et tööd, mis välja olid pandud olid täiesti i-le täpp. Täiesti perfektsed ja geniaalsed! Kõige suuremat huvi pakkus mulle see, kuidas disainerid on oma jooniseid teinud. Kui võiks ette kujutada moejooniste puhul perfektseid jooni ning vormitunnetust oli näha isegi paberist nukukleitide jäljendamist ning hirmsa näoga modelle. Sellest ammutasin inspiratsiooni, sest ei kiidaks enda joonistusoskust just. Võibolla ongi asja konks leida oma stiil, mis ei peagi olema ``klassikaline``.
Linnas kolades puges hinge pisikeste poodide igatsus. Kui ühel hetkel saab mõõt täis masskaubanduse tuustimisest ning rõivaste vaatamisest, mida on tehtud massiliselt. Need on küll ilusad, eriti algava kevade ja suve kollektsioonid. Värvid on hämmastavalt puhtad, lõiked konkreetsed ja lihtsad ( seda eriti Kaubamaja uuendatud naistemaailmas ). Värvidega on mängitud viimse piirini. Aga miski hakkab mul vastu neid asju vaadates. Meeldib, ilus, tahaks, ostaks- ei. Süda tirib ikka väikestesse butiikidesse, kus leidub Eesti noorte disainerite tehtud asju, õmmeldud, disainitud või tuunitud- pole tähtsust. Ja ehted- mida Eesti noored niivõrd hästi teevad! Vaadates igat eset, ehet, jalatsit on kohe tunda seda hingega tegemise tunnet, sest üldiselt ei tee nad neid massiliselt. Leian, et meil on neid poode liiga vähe saadaval Tallinnas ja huvitav kas neid väikelinnades ka leidub? Kas kuskil on ka kaart, kus on kirjas- hingega poed?
Mõistus, liiga palju mõtteid
Muide, viimati raamatukogus käijes jäi mulle väga hea moeraamat kätte ja tegin plaani, et hakkan huvitavamaid asju siia ülesse kirjutama!
No comments:
Post a Comment
Mõtlen ja ütlen...