Möödas on siis järgmine suurem show. Läks see lihtsalt nagu kompu- sellessuhtes, et kõik sujus väga viksilt ja viisakalt. Kaasas polnud mu ``huh kõik läheb hästi`` kallist tantsujumalannat, kes lavalist liikumist teeb niiet sapsu oli küllaga. Minu jaoks laupäevases päevas meenuvad vaid üksikud hetked, muu osa päevast lihtsalt haihtus kas jookstes, tassides kohvrit või olles kättipidi kunstiliimi sees taskus käärid, niit ja nõel. Kõik muidugi selle nimel, et sujuks kogu komplekt. Kui asi lavale jõudis oli juba enne palju sagimist. Arvestades, et me olime seal pirn-õun kleitide seas ainsad pesuga siis kujutage ise ette neid nägusid. Jah jah, unustasin mainida, et ameltlikul pildistamisel selgus ka, et lubatud oli 6 modelli, meil aga on neid 11 ( thank god, et 12mnest üks ei tulnud kohale siinkohal ). Aga ausalt, mind ei heidutanud see, sest ma ei hinganud too hetk finaali nimel, minu jaoks oli võit juba käes- asi on laval ja õnnestub. Pärast kollektsiooni laval olekut julgesin liikuda ringi saalis, aga ei arvestanud ette, et mind mõrvaripilkudega vaadatakse ( issand, kuidas ta julgeb sellist asja teha, mis tal arus on, pornot ei tahtnud saata lavale? ). Kui kõik see kõrvale jätta valdasid mind igasugused karvased tunded. Tahtsingi jääda lavataha kohvrit pakkima ja mitte minnagi neid tulemusi kuulama. Aga noh aeg venis pikaks ja nii ma tsillisin ikka tagareas ja kuulasin tulemusi. Tuli 1, 2, 3, 4 kollektsioon. `` Noh ega ma ei tahtnudki finaali, ausalt noh, ja poleks uskunudki et 13mnest 5 sekka saan``. Ja publiku lemmik ning finaali koht- ``PITSIDE ILLUSIOON``. Kõik vaatavad mu otsa- ma karjun vaid- ei me ei lähe Tasku! Palju tugevaid kallistusi ja hämmastus. Kurat ära tegin! Uhkus, au, ärevus, pabin, surin. Jõudes tagakuluaaridesse ründab kaamera ja mikrofoniga mees meie tagaruumi. Kahjuks või õnneks avastab ta, et mina olengi selle hulluse autor:D Nii ta siis tiris mu eemale ja ähkis ja ohkis seal. Ja siis hakkasid tulema need huvitavad küsimused: Kuidas sa julged sellist asja teha, mis on su eesmärk, kust saad inspiratsiooni jneeejnee. Keerutasin, mis ma keerutasin tunnistasin lõpuks ausalt- shokeerida inimesi, et inimesed tuleks välja piiridest, oleks valmis tegema midagi uut ja hullemat kui piirid lubavad. Ja siin ta oligi- purgis mu elu esimene intervju. Varsti on see ka kuskil üleval, sellega ma enam ei tegele:D Pikk kojusõit- palju õnnitlusi, ahh kui hea- esimest korda elus mu isa oli uhke mu üle- tuli ära noh, seda tasus oodata!
Ja siis ta tuli- vaid 5 päeva ja oleme Tasku keskuses žürii ees, kus on ka Victoria Kass ja muud huvitavad sulelised inimesed. Hetkel kõik sujub, appi ma ei usu seda jälle, sujub- kuigi ma pean minema jälle panka röövima, sest summad on UTOOOPIA, mis jälle lähevad, aga noh nagu mulle öeldi `` Tähtis ei ole kulu vaid tulu!`` Ja nii ongi.
Finaal möödas, taskus soengute eripreemia. Möödas hullumeelne päev, täiesti hullumeelne, hommikul 7mest start ja hilisööl koju, möödas kreisi päev hullumeelsetes lavatagustes tingimustes. Modellid tegid jälle suurepärast tööd, nagu ikka ja alati! Sõitsin koju hinges kerge pettumus, aga hakkan juba seda teooriat mõistma- kunagi ei tea, mida inimesed näha tahavad ja hinnata, on võimalus vaid teha seda, mis sind ennast rahuldab. Ja seda ma ka teen.
Pildimaterjali:
Pilte ka Madis Uudamilt
Kohtumiseni Moedepool!
No comments:
Post a Comment
Mõtlen ja ütlen...