Sõbrad ja sõbrannad, fuckbuddys, mehed

Meie kõigi elus teeb väga suure osa meie sõbrad ja sõbrannad. Just nemad, kellega vaadata loojangut, veeta pikki jauravaid öid, kogeda ebareaalseid hommikuid, alustada uut päeva, seista mäkki drive in järjekorras ja kuulata idiootseid laule, sõita segase peaga maanteedel, alustada uut õhtut klubides ja teha sama ring väikeste muutustega peale. Nad on need inimesed, kes usuvad sinusse isegi siis, kui sa ise seda enam teha ei suuda. Inimesed, kes ei ütle sulle ``sa saad hakkama`` vaid need on need, kes ütlevad ``me saame hakkama``. Just nende sõnadega muudavad nad sind tugevamaks ja paremaks inimeseks olles teineteisega koos. Vahet ei ole kas vaja on ületada väikesed eesti mäed või ameerika mäed, te saate hakkama, sest teate, mis tähendab teile te sõprus.

Ajaga muutub sõprade ja sõbrannade tähendus. Loomulik liikumine, kõik elus muutub noh...

Väiksena märkame me mänguväljakul teist endasugust ja teeme temast kohe enda sõbra jagades liivakasti ja vaieldes mänguasjade üle. Sellel elu perioodil ongi see meie jaoks ``see maailm ja see inimene``. Me kasvame ja saame suuremaks. Me läheme kooli ja valime esimese pinginaabri. Kellele saab see inimene sõbraks või sõbrannaks elu lõpuni, kellele mõneks aastaks. Sellel polegi tähtsust. Ilmselgelt on see keegi, kes jääb meile meelde. Me kogume sõpru juurde liikudes esimesest klassist üheksandani. Selleks ajaks oleme võibolla leidnud isegi tõelised sõbrad ja sõbrannad enda jaoks. Aga siiski tekib siis mingi murdepunkt, me oleme saanud suureks ja meil on vaja teha otsust kuhu edasi liikuda. Tõelised jäävad. Ma tahan vähemalt uskuda sellesse. Samas sõbrannad ja sõbrad kellega mina liikusin mööda seda redelit... ma meenutan neid kõiki endiselt hea tundega ja sooja südamega, meeletult kihvt aeg oli ja pole ühtegi halba sõna öelda. Paraku tundub see kõik siiski mulle mingi kummaline minevik, sest kõik muutus nii hetkega ja elu sai järsku teiseks.

Kas meie jaoks on parim sõber meie armas abikaasa tulevikuks. Kas me saame kindlad olla sellele sõbrannale, kes tirib sind igal võimalusel oma tahtmise rada pidi.

Nii palju, kui on erinevaid inimesi on erinevaid aegu leidmaks neid õigeid inimesi enda kõrvale. Kuidas seda õiget aega ja õigeid inimesi siis ära tunda... On see mingi imelik kõhutunne või selge mõistus ja terased mõtted, otsused.
Kas parim sõbranna on see, keda näed harva, aga need harva korrad on nagu parima magustoidu saamine mille järgi oled valmis kasvõi teise riiki sõitma. Või on parim sõbranna see, kelle kõrval oled päevast päeva, aga ikka ära ei tüdine.

Kas naisel saab olla sõpru. Kas me naised saame olla sõbrad meestega. Mis tingimustel see on võimalik ja mis piirini. Ma esitan vist liiga palju küsimusi ilma vastusteta. Võibolla ma ei teagi vastuseid. Ma olen otsinud, proovinud, kogenud, põrunud, õnnestunud, kukkunud ja tõusnud- aga mul pole vastuseid. Vähemalt mitte selliseid, mis oleksid üks ühele selged. Tegelikult ühte ma siiski võibolla tean. Ma suudan olla sõber ainult pededega... ma ei tunne ohtu neisse armuda, ma ei tunne vajadust nende järgi pärast esimest/ teist või kümnendat ööd. Nii on ju lihtsam... lihtsam mehadele ja mulle ( kas ikka on ). Kas tänapäeva meestel on nii suur hirm seotuse ees. Hirm selle ees, et keegi võiks sind armastada või ei oska mehed enam armastada?

Mis teeb mehest ja naisest paari? Peab selleks olema hingeline tunne, piisavalt palju öid, ühised rännakud või hambaharja topsi viskamine. Äkki on iga inimese jaoks on paari ja suhte piir erinev. Aga kui on olemas tunded, kirg, korduvad ööd, hambaharja topsi viskamine ja ehk isegi enam veel siis kuidas finishis on ikka kõik ühepoolne ja asjadest on valesti aru saadud. Kindlasti ei tule üllatusena, et naised ja mehed on erinevad, aga elementaarsed asjad võiks siiski ühtida, või ei? Missuguse naisena jääda siis tunnetekompotti, kus kõik vaheldub kiiremini kui sekundid minutis.

Järsku on süüdi selles meeletu kogus juhendiraamatuid, kirjutisi kuidas ja miks teha mida. Järsku ongi vaja suhted, piirid, ootused ja lootused paika panna esimest korda otsa vaadates. Kuid miks on vaja tundeid paika panna. Tunded, miski mis peaks olema loogiline- tekivad, on, möllavad, toimivad, mees ja naine. Aga võibolla mõnel ongi ainult tekivad, on, möllavad, toimivad, naine. Kas tänapäeva inimmaailmalossid ongi ülesse ehitatud pealiskaudsusele, kus inimhinged otsivad vaid pealiskaudset rahuldust soovimata laskuda alla korrusele, sügavamale, hingesse ja vaadata mismoodi see toimiks.

Kui kaua on mõtet sellel avatud konservil talluda lootes leida veel sealt midagi või on tark see konserv visata kohe aknast alla ning vaadata järgi kuidas ta kukub ja keegi tal peal hakkab talluma. Sisetunne. Ilmselgelt ei ole mõtet sellel kompostihunnikul, mis keegi juba maha on kandnud enam trampida, kui näha on, et sealt ei tule enam meeldivusi. Aga oi kurjam, kui osav konservikarbist otsija ma olen. Isegi siis, kui on väga halvaks läinud, karp on nii tühi et kajab vastu- ikka otsiks, usuks, tahaks, loodaks, sooviks. Kuni lõpuks oled väsinud ja viskad ta ikka aknast alla, aga järgi ei vaata- see oleks juba liig.

Kui aus olla on neid avatud ja seisvaid konserve juba liiga palju. Üks hetk tuleb ju süda külmaks teha ja aknast alla loopima hakata. Ja soovitavalt tänava poole, noh kõnnib ju inimesi, you never know kes peale astub!

Või siis on uus mood teha teatavaks siis, kui juba asjad on liikunud kaugele: ma sooviks ikka üksi olla. Või mul on liiga palju probleeme. No shit! Me keegi ei ela probleemideta, see on elu osa- poleks probleeme, poleks meid, poleks elu, probleemid on nauditav elu osa nagu hommikune ärkamine, alguses on raske- harjub ära- lõpuks toimib. Teeks enda ja teiste elu lihtsamaks? Teeks inimesega kohtudes ja edasi liikudes selgeks ÜKSI-TEISEGA, PROBLEEMID SEISKAVAD ELU-EI SEISKA. Oli raske? Nagu üks pluss üks saad kaks. Easy. Tee asjad selgeks endale, siis on need lihtsad ka teisele. Pole valesid reegleid, valesid valikuid, vale tuleviku või valesti haiget tegemist. Märgates teise kõrval olles, et üksi on ikka hea on labane. Mitte, et mul midagi üksindust soovivate inimeste vastu on- nouuuuu, aga liiga hilja avastades seda oled sa ilmselgelt mu sõbrannade keeles ``psühh``. Silmakirjalikult paar nädalat hiljem olles suhtes kellegiga, kes kuskilt kapist välja tuli. Ah jaa, nädalaid tagasi ma sain tuttavaks sõna paarga `` ma tahan üksi olla``, leidsid üksinduse? Nice, mis seal ikka- ju tuleb siis näpud püsti rõõmu tunda, sain pakkuda sulle vähemalt uue silesäärse üksinduse, et siis ka ikka kestma jääks.

Kindlasti hakkab mõnele tunduma, et ma olen meeste vastane või peangi neid konservikarpideks. No ei, ma armastan härrasid, aga sama palju armastan seda, et mehed ja naised on eraldi nähtused, selle üle mõtlemist ja jauramist, lõputu noh... lõputud asjad on head.

 Mulle hakkab üha rohkem tunduma, et tänapäeva maailm ongi ülesse ehitatud ainult seksile. Aga kui aus olla, siis see on seks ainus asi maailmas, mis alati müüb...













Järjekordne amet selgeks õpitud, paberitega ripsmetehnik. Aga mõttes mõlgub juba uus amet, mida õppida, varsti olen nagu hunt kriimsilm- kümme ametit, või oli seitse? Ah vahet pole. Armastus on ilus.

Netsky-eyes closed

``Mul on kahju, et asjad nii läksid, mul oli sinuga hea``

Muide, mis mõte mul tuli. Koolis väiks algklassist peale olla armastuse tund, või noh kasvõi suhteloogika or smthing. Mõelda, kui targad nad tulevikus oleks. Osavad mehed...

 

Hoidke teineteist, you never know kauaks sul teist on, kulunud fraas eks? Aga kuramuse tõsi. 

Tänaseks aitab, pikk ja lohisev kräpp sai kirja, vaatan mis selle ööga teha annab, stati kohvi maitses jälle hästi.