Mu tänase päeva pikk ja lohisev mõttelõng- kuidas avada uuesti uksi, kui need on sulgunud? Kuidas näha läbi inimesi? Kuidas usaldada, kui usaldusevõime on alla nulli. Kuidas uskuda, kui usk on vaid iseenda vastu pöördunud. Kuidas ületada pettumused, mis on kümnekordselt sissesööbinud. Kuidas saavutada oma unistused ja püüda kinni tähed nii, et tee lõpus oleks keegi kellega seda kõike ka nautida?
``Püüdle alati elus kõrgeima poole, millegi suurema ja uhkema. Võta alati suurem eesmärk, kui sa usud, et saavutada suudaksid. Liigu, rühi, püüdle ja saavuta. Aga tee seda kõike nii, et kui sa oled valmis see saavutustega inimene käes tähed oleks sul keegi kellega ka seda kõike nautida. Et sa ei oleks kaotanud aru selles elumöllus, sa ei oleks kaotanud lähedasi ja unustanud inimesi, kes tegelikult on sulle väga olulised ja panevad su päeva särama. Ära unusta ennast, aga ära unusta ka teisi.``
``Panna pea kellegi vastu öösel. Ärgata kellegi kahe käe vahel. Saada pai. Kuulda lihtsaid ja armsaid asju. Puurist lahti lastud värvilised liblikad. Kellegiga mandariine süüa ja kuuske vaadata. Riputada jõuluehteid ja avada kaarte, pakkida kingitusi ja soovida häid soove. Kellegile teed teha ja kellegi kätt silitada. Kellegile öelda ``armastusega``. Ärgata kuuldes laulu ``Good morning darling``. ``
Järjekordne killernädal tulemas seega lähen võtan pinged maha inimesega, kes on nagu trühvel- vähe aga väga hea!
Ma olen karusellil ja ma ei oska maha astuda- enam ei tea kas tahangi. Nii on ju päris hea?
Kas keegi võiks mulle öelda miks detsembri keskel akna taha vihma sajab ja kell 4 kottpime on?
No comments:
Post a Comment
Mõtlen ja ütlen...