Tühjaks imetud konservikarp ja potensiaalne mees

Igal päeval ärgates lubad endale, et vasti tulevad rahulikumad ajad ja saab lugeda ärgates kohvi kõrvale raamatut. Vaadata aknast mööduvaid inimesi ja mõtiskleda end tänasesse päeva. Kuid see on justkui iseendale valetamine nagu see, et ikka ja jälle sa tahad teha minevikuga lõpparve. Nüüd tuleb see osa, kus rääkida elust-olust-mehest-suhetest. Mida teha siis eksidega? Nii palju, kui on inimesi on erinevaid lahendusi. Jääda tühjale konservikarbile koera kombel viimast tükikest otsima kuni tallumisest saab kõri mulguni ja sul okse maitse suus ütled: ``nüüd on minu jaoks kõik.`` ( kui palju seda iseendale öelda saab ja ikka käituda täiesti vastupidi ) Kas on võimalik lõpetada kellegi armastamist, kes ei vääri sinu armastust ja poolehoidu? Miks me naised, nii nõrgad oleme meeste ees tihtipeale. Nad saadavad korda sigadusi, me andestame. Nad suhtuvad sinusse, kui lükata-tõmmata ja me ootame jälle millal keegi seda teeks. Kui tähelepanelikult me peaksime valima oma esimest armastust, sest esimesed asjad elus jäävad eluks ajaks meie jaoks esimesteks. Ja neid teisi ja kolmandaid on edaspidi raske välja valida. Kummitama jäävad kõik need ühised pühapäevad, kodu remontimised, jõulud kuuse juures, ühised toidud, laulud, kohad ja hetked. Mina olen hakanud uskuma, et ainult väga tugevad ja küpsed ( väga vabad ) naised suudavad kõigisse esimestesse ning kõigisse esimestesse mälestustesse suhtuda kergusega. ``Oli, ilus oli, nüüd enam ei ole ja ma võin leida veel paremaid mälestusi ja hetki.`` Mul on meeletult suur austus nende naiste vastu ja ma annaksin kõik, et olla nende moodi. Ma võin olla superhüper positiiv elus, karjääriredelil-edasi pürgimisel ja kaugele jõudmisel, aga suhete loomine on mu nõrgim lüli. Kui ühele naisele on antud nii palju armastust, nii palju headust, sinisilmust ikka ja jälle uskuda, pigistada teatud asjade ning reaalsuse ees silm kinni. Kuidas saab nii palju asju olla ühes inimeses.

Mis kõige teravam selle juures on see, et ükskõik, kui palju me sooviksime mõistuses endale ette kirjutada ``einoh ma ei vajagi seda suhet, ma ei vaja isegi selle inimese nägu, ma ei vaja üldse teda ja ma ei vaja kellegi embuses ärgata või kelleltki pai saada`` siis me jääme lõpuks nende tunnetega kaotuses. Fakt on see, me kõik vajame kedagi enda kõrvale. Me ei ole loodud üksi eksisteerima, me ei ole sündinud siia eesmärgiga mitte kogeda vastassugupoolt ja armastust. Lisaks sellele, et oma elu vormida parimaks, mis me suudame saavutuste näol on meile antud kaasa vajadus olla kellegi jaoks see -üks ja ainus-. Ja alateadvuses saadab see tunne meid hommikust õhtuni. Me vaatame potensiaalseid mehi enda kõrvale poes, tänaval, parklas, tööl. Kas tal on piisavalt raha, et meile kodu luua, et lastel oleks kõik, kas tal on piisavalt omadusi, et teha minust maailma õnnelikum naine ning mind üle valada armastuse ja kõige muuga, mis üks naine väärib. Ja just see pidev jälgimine ajab meid tegelikult hulluks. Sest me aina otsime ja otsime. Selles otsimise kaoses me võime ära unustada, kes me tegelikult oleme. Me praagime välja parimad ja vaatame kuhu edasi. Ja kui me oleme saanud oma unistuste elu võime märgata, et suures otsingus me ei tea enam ise kes oleme. Ja võibolla sellepärast puruneb ka palju suhteid. Algus on sile, sile tee, ei ole jääd maas- me ei saa libastuda ja kukkuda. Kuid siis võib külmaks minna ning jää tekkida, maha võib sadada vihm ja me võime komistada. Komistamised onju elu paratamatu osa ja lubatud, kuid oluline on komistamistest ülesse kerkida ja veel paremana-tugevamana, kui me seda enne olime.

Kas me võiksime jääda lõpuni tugevaks, olla oma meelerahus ja kindlates põhimõtetes. Öelda õigetel hetkedel ``ei`` ja hiljem mitte kunagi seda kahetseda. Kas me võiksime ka üksi olla õnnelikud. Kas me võiksime...

Kärt Johanson & Tõnis Mägi - Deja Vu

Tere ilusat hommikut, päike paistab ja taevas on mõnusalt tumedam. Väsimus poeb silmast välja, sest jälle on taga meeletult palju tööd, trenni, loomingut. Kõike, mis ühte ideaalsesse ellu mahtuma peab. Või siiski miskit on puudu.

Lugemist:
http://www.ohmygossip.ee/articles/16933-noor-disainer-tuuli-maeemat-kuidas-ma-joudsin-oma-unistuste-planeedile?locale=et

Minu siiras soov sellega anda inimestele tõeliselt palju jõudu ja tahtmist pürgida kaugele, välja mõelda oma unistused ja need ellu viia. Mina ei tunne ennast veel kindlalt oma unistustega, kuid algus on kaua aega tagasi tehtud ja nüüd on soov vaid edasi-edasi liikuda.

Üks pesu jõudis Tartumaale ja sain ainult positiivset tagasisidet, tunne oli siiralt hea.

Imelikul moel jääb inimesel alati elus midagi puudu. Saavutab selle, mida tahtis ja leiab kohe järgmise, mida tahaks. Nii see elu läheb ainult tahtmine-tahtmise järel. Kuid nii lihtsad soovid. Tulla koju ja öelda kellegile ``Tere kallis``, kellegile suppi soendada ja teed keeta. Koos voodis muusikat kuulata ja enne uinumist rääkida kõige ebaolulisematest asjadest. Nii lihtsad soovid, kuid keerulised keerdkäigud.

Meie elu on nagu pikamaa maraton. Igaüks valib teekonna ise, pikkuse ning tingimused. Isegi riietus tuleb valida hoolikalt, et kõik toimiks laitmatult. Kelle kõrval sa jooksma hakkad, kas jõuad üksi lõpuni, võtad kaasa sõbra-sõbranna või leiad teepealt juhuslikult kaaslase. Mõned annavad poole peal alla. Mõned puhkavad vahepeal ja jätkavad siis. Ühed läbivad oma teekonna kiiremas tempos, teised aeglasemalt. Pikal teekonnal saad aru õigetest liitlastest enda kõrval. Kes jõuab oma lõpujooneni, kes ei. Aga algus, teekond ning kiirus on meie valida.

Tehke siis ikka hoolikad valikud. :)

Parimat aastat kõigile, mis ma soovida oskan!

Kuidas algas Teie aasta? Huvitav oleks teada, kuigi alles kolmas jaanuar käes. Kõik horoskoobid panevad mul täie tahtega täppi- algab väga töine ja ambitsioonikas aasta. Selja taha tuleb jätta kõik tühised ja vähem tühised suhted ning keskenduda iseendale. Tööpakkumine Pariisi, Soome, õpingud, edumeelsed arengud siin, tunnen järsku, et maailm on mu ees valla, kuid valikuid teha on nii raske.

Mida kuulata, südant või mõistust, parimat sõbrannat või head sõpra, kassi karjumist või muusika mängimist...

Ma olen hakanud usaldama oma sisetunnet, sest ta annab mulle viimasel ajal paganama õigeid vastuseid ja teeotsi. Hetkel on ta vait, aga varsti teeb jälle häält, ma tean seda.

Loomingust nii palju... pesu tellimused aina kuhjuvad, uus kollektsioon- see hoiab üleval, püsti, ööd ja päevad, hommikud ja õhtud- tähtsust pole. Ja kui silma kisub lõpuks väsimusest magus uni tuleb võtta punane karvakera kaissu ja unne suigatada, et uus ilus päev jõuaks saabuda.

Täis rõõmu, energiat, teotahet ja soove- jah just selline uus aasta. Kõik, mida ma vajan ( tähendab leiaks selle õige platsi endale, kus juuri hakata koguma ).

I äm Bäkk!

 

Jah just nimelt nagu pealkirjas... ma olen tagasi. See oli nii ammu, kui ma olin siin nendel põhjustel, millega nüüd olen. Tunne on hea- vapustav! Igakord, kui jälle kätte haaran uue kangameetri lööb minus tuluke põlema ja ma saan aru- see on ikka päris õige. Kindlasti mängib selles ka oma osa see, et kui hinges on armastus saad kõigega hakkama. Just see üks imeline inimene andis mulle uuesti kogu jõu ja tahtmise alustada. Siin ma olen- oma uute unistuste, fantaasiate ja tegudega.

Eile täitus minu pisike unistus, mu tooted jõudsid päris poodi- nagu päris noh...

Telliskivi loomelinnakus pood nimega Keep telliskivi 60A. Nüüd siis on võimalik kõigil minna, oma käega katsuda ja osta. Lisaks olen ma väga õnnelik-tänulik, et nii palju uusi liikmeid mu lehel on. See annab veel enam tahtmist juurde:)



Pildid siis sellest, mida poest leida võite

Ma olen võlgu ühe sissekande põhjustest, miks olen hüljanud kogu loomingu. See tuleb, siis kui on aeg. Lühidalt öeldes- panen kogu loomingu oma isikliku ellu.

Küsisin endalt mitu korda peale nende tundmustele jõudmist kas ma kirjutan sellest siia. Alguses mõtlesin, et räägin vaid ühele. Siis sain aru, et äkki ma saan kedagi veel aidata.

Võibolla inimene peab jõudma kõige porisemasse kraavi, et saada aru mismoodi seda elukest oleks õige elada ja sellesse suhtuda. Minu pori jõudis ka kätte. See,et ma nüüd sellises seisus olen- kuidas nüüd kirjeldada. Hetkel kogu mu keha iiveldab sellest, et sõin just rämpsu sisse ning liiga hilja andis mu keha mõista, millist kahju nii endale teen. Mu keha on haige! Sõnaotseses mõttes haige! Kõige labasemast viirusest/külmetusest/gripist on saanud üleüldine haigus. Ma ei tohiks seda nii nimetada ja kurja kaasa tõmmata, aga ausus maksab ka ju elus midagi siiski. Ma olen nädal aega vaakunud seisundis `` tahan hingata, tahan neelata, tahan et kraadiklaas oleks külmem, tahan et kõrvus ei kohiseks ja põsed ei valutaks ja et mu nägu meenutaks inimest.`` Iga teine määratleks seda, kui tavalist külmetust. Muide. Ma tundsin seda,et midagi on väga valesti ka siis, kui eelmine nädal mu töökaaslane ( meessoost ) julges mulle öelda- ma pole näind iial sind nii valgena näost. - kurat mehed ju ei valeta ilmselgelt selliste asjade puhul.
Täna hakkas mind huvitama mille kuradi pärast nüüd see minuga toimub. ( kunagi pole ``õnnistatud`` mind kõrgete palavikude või pikkade haigustega nagu praegu ) Ma ei usu tavalisse haigestumisesse, no ei usu. Kuidas ma siis olin võimeline töötama mingil ajal ööpäeva ringselt, veel hiljaaegu jooksma trenni ja töö vahet hommikust õhtuni- ja nüüd äkki siruli. No siin on mingi kala peidus. Hakkasin siis kronoloogiliselt lappama läbi eelnevaid nädalaid. Ja ennäe imet. Saingi vastused. Mu elus oli viimaseid nädalaid nii palju negatiivsust. Suhteprobleemid, valetamised, reetmised, hoolimatused, endast energia välja pumpamine. Jah, mind ei ole teinud haigeks Eesti kliima ja lumi vaid inimesed. Keda siis süüdistada... kallist iseennast muidugi. Ise ma ju lasin selle saasta enda ligi ja nüüd siis pean niimodi maksma. Asi pole isegi selles. Asi on hoopis selles, et ma tunnen, et see paks ja must pori milles ujun teeb mind paremaks. See ``kogu mu keha valutab`` seisund paneb mind elupilti ümber maalima.
Miks ma söön sisse mingeid aineid, kui võiksin valida midagi, mille eest mu keha tänaks. Vahetada välja nisu jahu spelta jahu vastu, kohvi rohelise tee vastu, sepik leiva vastu jne. Vahetada välja halvad inimesed heade vastu. Kuulata rahuliku muusikat, juua ingveri teed, vaadata Siberi dokumentaalfilmi, võtta jooga päevakorda. Muuta oma elupilti. Olla rahulik- RAHULIK! Mitte ärrituda tühiste inimeste peale. Mitte teha ületunde. Lihtsalt armastada iseennast! See on seisund, mis võiks olla tulevikulootus igaleühele.

Ja veel ma tänan meie superarmast tervishoiusüsteemi- ma olen haiguslehetu. Pikk jutt, sitt jutt- enivei, meil on hooliv riik:)

Mul on peale iseenda armastuse veel üks pisike, kuid päris suur soov. Mis oleks, kui hakkaks kõik õnnelikuks? Mitte võltsnaertuse ja häppifeissidega vaid- meelerahus tasakaalukaks?

Minu laupäev.


Uus kapisein, uus arvutinurk, mu kõigekallim aare, mu pelgulinn ja mu õhtu.

 Pluus 

Õhtusöök pere ja kaminaga




Kui elu on üks suur tee, kus on palju teid, mida valida siis mina olen just praegu ühest nende otsast. Ma tean vaid seda, et olen armunud üksiolekusse. Üksinda trennis käimised, üksi turudel kondamised, üksi poes käimised, üksi jalutamised, üksi magamised- see on lihtsalt parimatest parim viis leida iseennast, mida ma veel teinud pole. Mind hämmastab, et sellisest asjast avalikult kirjutan. Ma ei suuda valida, valida mida elus tegema peaksin. Teelahkmeid, mis tunduvad ahvatlevad on nii meeletult. Paar asja on kindlad, mida tegema pean- aga muu, ma ei tea. Või saata pikalt kõik ja minnagi ära. Tunnen, et ei suuda teha enam seda, mida siiani teinud olen. Ei suuda isegi disainida enam. Isegi, kui Elu24 kommentaarid või miski muu ei löönud mind rivist välja siis hetkel olen kohas, kus ei tea kas olen piisavalt hea, et jätkata. Mind rebib katki see, et tahaksin olla kuskil muus etapis, palju kaugemal, ma olen superiseendapiitsutaja, kunagi pole ma piisavalt hea enda jaoks. Isegi puhkehetkedel, neil ainsatel vabadel päevadel mõtlen sellele, kuidas elu korraldada nii, et saaks veel rohkem ära teha. Ja selle kõigega- pideva ajutööga ma olen viinud oma tervise sinnamaani, et ei saagi aru, mis minuga toimub. See möödub, möödub- kõik möödub. Ühes sarjas öeldi: ``Kui tunned valu, tea et jääd ellu.`` Mõtlesin hetke ja päris hea lause. Aga praegu ei õnnestu, ei õnnestu miski, selle aastaga on nii palju ära tehtud et paha hakkab ( aga ikkagi nii vähe ). Sügis tuleb, tuleb ja aastalõpp ei olegi kaugel. Kui mul oli plaanis jõulude ajal saavutada rahu terve maailmaga ( sest iseendaga ma tahaks selle varem teha ) ning lõpetada ringijooksmised, istuda kamina ette ja mõelda kõigele, mis aasta toonud ja viinud on, neile inimestele kes on mu elust läbi käinud ja inimesed, kes on kinkinud mälestusi- siis ma ei jõua enam oodata, ma tahaks seda kohe teha. Aga ma tean, et tuleb leida jaksu, et veel sügisest läbi kõndida ja siis juba istuda ja mäletada.

Kui ükski arst ei leia, et sul midagi viga ei ole siis tuleb vist hakata mõtlema, et asi peitub kuskil mujal. Teisel tasandil. Aga, kui sa lähed arsti juurde- sulle tehakse analüüsid, uuringud ja saad teada, mis viga on. Siis seda ei anna ju võrrelda sellega, kui pead hakkama oma hinges ja peas kaevama ning otsima kuhu koer maetud on. Üks on selge- me ei saa kedagi teist armastada, kui armastame kuskilt veel kedagi. Me ei saa ja meil ei ole õigust tekitada uuesti mälestusi, kui me ei suuda lakata mõtlemast vanadele. Kui normaalne on see, et täna laupäeval ma suutsin ikka veel korraks peatuda ja hakata mõtlema sellele milline laupäev oli aasta tagasi. Ja täiesti hämmastav on see, et ma isegi mäletan mingeid lauseid ja hetki mingis ajahetkes, ja teatud pisiasju, lõhnu ja olekuid. Ja minus elavad ikka veel need samad emotsioonid ja tunded ning seda kirjutades minus toimub miski. Kas me peame tegema tööd selleks, et kustutada vana. Kui seda ei suuda keegi teine teha siis peame siiski ju ise enda kallal vaeva nägema. Mismoodi kustutada mälestusi, mis iga olevikus oldud ja tulevikus ärgatud päevaga elavduvad ja elavad sinus veel erksamalt edasi.

Aitab, liiga palju on öeldud.

Mu esimene lugu sai ka valmis, ma ei ole rahul ( see olen ju mina ) ja ma isegi ei tea kas olen piisavalt hea, et sellega jätkata, aga eks näis.


Huvitav kas sa tunned sama, mis mina?

Damien Rice-I remember

Meil kellegil poleks oleviku ilma minevikuta ja tuleviku ilma mineviku ja olevikuta kokku. Kelle teeb meist minevik, kes jätab meie ellu mäletamiseks. Võibolla olen ma  väsinud suhtekeeristest, et sellest kirjutama tulin. Ma ei räägi meeste ja naiste suhetest- inimsuhetest. Keegi solvub, kui sa telefonile ei vasta. Keegi pettub, kui sa ei jõua piisavalt palju kohtuda. Keegi pettub, kui sa peole ei tule või juua ei taha. Keegi solvub, kui sa vahepeal tahad maailmast end ära lõigata. Meil kõigil on õigus elada ja teha valikuid. Isegi kui valikuks on ``ma elan siis, kui veedan õhtu kodus blogides tuhnides mitte peol``. Meie kõigi jaoks on erinevad teed ja me ei saa kellegi teid muuta. See on sama hea, kui panna elevant tuppa elama, kuhu ta ei mahuks ning lõpuks tal hakkaks lihtsalt imelik.

On inimesi, kes jäävad mineviku, aga sa armastad neid edasi. Sind ei valda enam paanilised hood nuttes ja sõnumeid saates, kuid see inimene on su hinges ja sa oled üpriski veendunud, et ta jääbki sinna. Kuidas lakata armastamast kedagi, kes pole sulle hea. Kuidas õppida kedagi uuesti armastama. Kuidas mitte mõelda sellele ühele ja magada rahulikult. Nagu maailmas ikka on liiga palju küsimusi ning liiga vähe vastuseid. Just nagu elu on sinusoid- ülesse ja alla.

Täna sain kummalise kutse ja mõtlen selle peale sügavalt. Peretuttav avas Barcelonas, Hispaanias oma moebutiigi, pesu ja prof kosmeetika. Ütles, et õpi keel ära ja sul on kohe töö olemas. Selline pakkumine, mis lihtsalt sülle ei kuku. Võibolla peaks vahepeal siit ära olema, et kogu maailm maha rahuneks ja ma kaoks vaateväljast ( oi kuidas ma seda igatsen ).

Enne kõike on vaja täita jõululubadused iseenda jaoks. Ja kevadel ehk tõesti põrutada veidikeseks ära. Põrutada oma uusi unistusi püüdma.

One life, one love...maybe two